Kultuurikriitik Tauno Vahter tõdes "OP-is", et "Enne meid oli veeuputus" on huvitav sümbioos teatrietendusest ja dokumentaalfilmist. "Lavastusel on kaks vaatust, millest esimene mõjub rohkem loengu ja dokumentaalfilmina, kus vaatajale seletatakse elu 1980. aastate paneelrajoonis Õismäe näitel."

"Sama hästi võiks see olla Õismäe asemel ükskõik milline muu paneelrajoon, väga palju selles kattub," sõnas ta ja tõi välja, et olles ise kasvanud Lasnamäel, siis peaaegu kõik sellest oli tuttav, usutav ja valdavalt täpne. "Probleem tekkis sellest, et ühel hetkel ootad, et käivitub mingi narratiiv."

Riigiprokurörist teatrisõber Steven-Hristo Evestus kinnitas, et sel korral on filmimehed leidnud oma tee teatri juurde ja filmilikkust on Kiur Aarma ja Jaak Kilmi selles lavastuses ka pakkunud. "Ma julgen kinnitada, et see on selle lavastuse tugevaim külg, andes võimaluse jälgida ka midagi muud ja saada osa ka millestki muust kui lihtsalt kolme näitleja monoloogidest."

"Kaheksakümnendad on esitatud selle lavastuses mõnusa nostalgiamaiguga, sellisega, mis üle neljakümne vanustele inimestele vahel meelde tuleb," nentis Evestus ja arvas, et lavastuse mõju hilisemale põlvkonnale on küsitav. "Varasem põlvkond võib end seal siiski ära tunda."