Head vanemad on üks suuremaid jackpot'e elus. Kui palju ma olen mõelnud nendele lastele ning noortele, kel ei ole elus mingil põhjusel vanematega vedanud … Sest ükskõik kui vaesed või rikkad, tuntud või tundmatud on kellegi vanemad – peaasi et nad on head ja hoolitsevad! Tugev tugivõrgustik on määrava tähtsusega. Aga mis saab nendest, kelle elus kõike eelmainitut ei ole? Mis juhtub lastega, kelle jaoks pole ei vanematel ega ühiskonnal aega ega tahtmist nendega tegeleda?

Ühiskonnas on aina enam hakatud pedaalima iibe teemal, rääkima sündimuse vähenemisest ja sellest johtuvalt ka võimalikust rahva väljasuremisest. Aga äkki peaks tegelema hoopiski küsimusega, mida teha lastega, kes juba on siin maailmas, siin ühiskonnas, siin Eestis ja kellel ei lähe elus kõige paremini?

Kumu hoovis välja pandud näitus on valminud koostöös kinnises lasteasutuses (KLAT) viibivate noortega. Välja on pandud noorte tehtud tööd, need on laiali laotatud terve hoovi peale – näitus ongi nagu üks suur hoov! Galeriisse polekski saanud seda üles panna. Nõnda on väljapanek ühtlasi ka kõigile ligipääsetav. Kõige silmapaistvam teos seal hoovis on kahtlemata neoonsildiga metallkonteiner, kus saab vaadata üht videot, kus väike poiss ei taha enam olla poiss ning tema ema ei kuula ega mõista teda. Video on installeeritud DIY-stiilis diivani ja seinte vahele, mis on kõik täis soditud "dima on lohh" laadis loosungeid. Konteiner ongi mõeldud sodimiseks – kõigile, kes seda videot vaatama tulevad. Ainult et dimaonlohhide asemel on siiski valdavaks sõnumiks üksteise hoidmine ja smailid (ja vaid mõned fallosed, sest nendeta ikkagi ei saa). Natuke eemal on bussipeatus, ka üks hängimise koht, mis minu näitusel oldud aja jooksul seisis küll siiski tühjana.

Teosed on Kumu hoovis tõesti väga hästi hajutatud. Kontsentreeritud ruumiga näitusesaali asemel lubab n-ö vabaõhulava vaatajal palju avaramalt teoseid kogeda ja ruumis omas tempos hängida. Üks kõige valusamaid ja rajumaid teoseid on kahtlemata Roosa autobiograafiline video "Kõik nägid, keegi ei vaadanud", mis annab ülevaate ühe tüdruku progresseeruvast enesehävituslikust teekonnast, kus käiakse läbi eneselõikumine, ainete kuri­tarvitamine, üledoosid … Kõik see on üles võetud mobiilikaameraga, mis teeb sellest eriti intiimse vaatamise. Nagu piiluks tüdruku mõtete-magamistuppa! Teos on installeeritud telefoniputkasse, mille uks käib tuulega lahti-kinni ning videot saab vaadata katkisest tahvelarvutist. Õnneks on sellel lool õnnelik lõpp ja ilus moraal: Roosa aitas tagasi reele üks inimene, õigemini selle inimese heatahtlik tähelepanu tüdruku vastu. Peale selle inimese tänatakse videos ka Marta Vaarikut.

Möödun ühest väga kõrgetel taladel voodist, mille vaatamiseks pean ajama pea kuklasse. Kas see voodi kuulub mõnele noorele inimesele, kes ei saa depreka tõttu sealt enam välja? Või tahab see noor, et tema voodi kõrgukski kuskil taevas, et vanemad ega keegi teine ei saaks teda sealt enam kunagi kätte? Või on see noor hoopiski nagu Rapuntsel, kes tahaks, et keegi viitsiks ka temani ronida ja öelda talle: sa oled mulle nii-nii kallis!

Üks töö on paigutatud autosse, kus näeb reaalsel põgenemisel põhinevat lavastatud videot sellest, kuidas Kaagvere õpilased põgenevad öösel koolist. Varastatud autoga lubadeta sõit – mis saab valesti minna? Mul tuleb seda vaadates meelde Keila, kus käisin lapsena tihti sugulastel külas. Paljud mu tuttavad (ja mõni sugulanegi) sõitsid seal teismelistena romudega ja ilma lubadeta. Vahel ka juua täis peaga. Miks? Aga mida neil noortel mõnes depressiivses Eesti väikelinnas veel teha on?

Välja juhatab näituselt koera monumendi seest tulev heliinstallatsioon "Sa ei tea tegelikult, kes ma olen", kus noore inimese hääl võrdleb end koeraga ja räägib, et loomi on lihtsam usaldada kui inimesi. Nõustun paljuga, mida see hääl selle koera seest räägib: "Kas sa tead, kui raske ja nõme on olnud elu? Kas sa tead, mis tunne on, kui oled teistest täitsa erinev? Mis sa arvad, kui imelik tundub maailm, kui mina näen seda ilusa ja heana, aga teised inimesed mu ümber ei näe seda?"

Mulle meeldib bussiga sõita, sest seal näeb igasuguseid inimesi, sotsiaalset läbilõiget ühiskonnast. Ükskord linnast koju sõites astusin Vabaduse väljaku peatuses bussi, kus kolm noormeest hoidsid oma valju ja ropu kõneviisiga põhimõtteliselt kogu bussi pantvangis. Keegi ei julgenud neile midagi öelda. Mina, Lasnalt pärit oss, ja osside keskel üles kasvanud, olen selliste poistega harjunud. Niisiis, kui mul endal sellest valjust foonist lõpuks üle viskas, istusin ühel hetkel nende kolme poisi juurde nn neljandaks. Ja lihtsalt vaatasin neile korraks otsa. Kõigile ja kordamööda. Ja nad jäid vaiksemaks. Siis korraks isegi vait. Ja kui lõpuks rääkima hakkasid, siis juba normaalse häälega.

Mis juhtus? Võimalik, et olen nii hirmus tädi, et mõjun ka kõige ropumatele poistele vaigistavalt, aga mulle tundus, et neil oligi seda vaja – et keegi neid näeks. Ja mitte vihaselt või vihase pilguga. Arvan, et Vaarik ja teised on sellest valemist ammu aru saanud: endaga hädas noortel on vaja väga lihtsat asja: seda, et neid ümbritsevad inimesed neid näeksid, paneksid neid tähele. Et saadaks aru: nad ei ole tühi koht ja kui nad häält teevad (vahel väga valjult ja ropult), siis on neil midagi elus puudu. Võib-olla lihtsalt keegi, kes vaataks neid. Sõbralikult. Või keegi, kes küsiks nende käest: "Kuidas läheb? On kõik hästi?"

Kõik need noored inimesed, kelle teoseid näitusel "Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele" näha ja kogeda saab, vihjavad väga lihtsale tõigale: pätist saab pätt vaid siis, kui kohelda inimesi eos nagu pätte. Ning vahel on tõesti vaja vaid üht inimest, kes näitaks, et oleme paremad kui see, mida nt vanemad, õpetajad ja ühiskond iga päev meie kohta ütlevad.

Mis on pildilt puudu? Noori puudutavate probleemide struktuurne iseloom. Aga kõike ei peagi ühe näitusega jõudma. Ent kui tahta siit edasi minna, peaks ühiskonnas küsima: mida teha, et ennetada laste kasvamist problemaatilises keskkonnas, kui nad sünnivad nt vanematel, kes ei saa täiskasvanuna endagagi hakkama? Mis peab neil vanematel olema, et olla oma laste jaoks olemas? Äkki ligipääs heale haridusele, mis võimaldab neil omakorda ligipääsu võimalikult heale töökohale? Katkised lapsed tulevad tihti katkistest perekondadest. Eesti on nii pisike: kui kuradi raske on siin tagada võimalikult paljudele, kui mitte kõigile, võimalikult hea elu? Miks on meil perifeeriad, miks koondub suurem osa ressursse vaid pealinna ja selle ümbrusesse? Kas ei võiks see teisiti olla?

Mida ma öelda tahan? Esiteks, proovigem märgata noori, kes abi vajavad! Ja peab hakkama tegelema probleemidega, mis on sellel näitusel tõstatatud, ja seda just struktuursel tasandil. Vägivaldsed noored ei sünni vägivaldsetena, ei sünni eos katkiste inimestena, vaid nad kujundab selliseks keskkond. Me peaksime endalt küsima: mida teha selleks, et ennetada laste kasvamist vägivaldseteks või endaga mitte hakkama saavateks noorteks ja edaspidi sellisteks täiskasvanuteks, kes omakorda sünnitavad juurde endaga mitte hakkama saavaid inimesi?

Vastasel korral on see näitus vaid plaastri panemine haavale, mis vajab kriitilist sekkumist eeskätt ennetamise kaudu. Kuni seda ei tehta, on meil vaja alustuseks vähemalt 50 000 Marta Vaarikut – ja kust me nad võtame? Kuigi tõsi, hea, et see ükski juba on.