Krull tõi koos saksfonist Uku Grossiga Theatrumi lavale kontsertetenduse "Armastuse geomeetria", mis ühendab Krulli luule kolme väga erineva muusikalise maailmaga. Krull tõdes, et tänapäeval eelistatakse armastust ja kõike muud mõõta pigem aritmeetiliselt, või täpsemalt algoritmiliselt.

"Püütakse see kõik ilusti paika panna, igaühe eelistused sülitatakse välja, rühmitatakse mingisse kategooriasse. Aga geomeetria on muidugi hoopis teine asi. Sellega algoritmid väga ei tegelegi. Spinoza pani oma eetika kokku geomeetrilisel printsiibil. Seal on juttu ka armastusest. Rohkem on küll juttu püüdlusest ja ihast, mis on väga lähedased. Iha kohta ütles Spinoza isegi, et see väljendab inimese olemust, püüdlus on selle jätk," selgitas Krull.

"Need kaks asja on väga lähedal sellele, mida meie tänapäeval armastuseks nimetame: iha ja püüdlus on tugevasti armastuses koos. Spinoza jaoks oli armastus küll teatavat tüüpi kõdina, mis on samuti võimalik," lisas Krull.

Krull märkis, et on omamoodi melomaan. "Kuulan iga päev ja ka öösiti muusikat. Küll erinevat, aga võin 12 tundi päevas muusikat kuulata ja kuulata seda ka tööd tehes või köögis toimetades. Nii et minu jaoks on mõnes mõttes väga loogiline ja lihtne esineda koos saksofoniga. Ise ma ühtegi pilli õieti ei mängi, nooti ei tunne. Teismelisena natukene kitarri tinistasin, aga seda huvitavam on, kui luule ja muusika kõrvuti lähevad," rääkis Krull ning lisas, et kõige rohkem talle meeldib kui need kaks kõrvutuvad, mitte ei lähe üksteise peale.

Kontserdil kõlavad muusikateoste vahel luuletused ja vastupidi. Uku Grossi vastutada jäävad Jacob TV kõnet kasutav teos "The Garden of Love", Karlheinz Stockhauseni "In Freundschaft" ning Colin Stetsoni "The Love It Took to Leave You". "Need on üsna keerulised lood. Nõuavad küllalt suurt virtuoossust, kuulata oli väga huvitav," tõdes Krull.

Luuletuste valikul lähtus Krull armastuse käsitlusest, mis on hakanud viimasel ajal pead tõstma. "Kevad ilmus Emanuele Coccia raamat "Traktaat modernsest armastusest". Coccia käis ise ka siin ja rääkis, kuidas tema raamat, mis ilmus samal ajal Itaalias ja Prantsusmaal, võeti vastu täiesti erinevalt. Itaallased väga pahandasid mingite asjade peale ja prantslased jällegi juubeldasid. Coccia on seal raamatus käsitlenud armastust üllataval kombel teatava institutsioonina, millel meie ühiskond põhineb," selgitas Krull.

"See ei hõlma ainult armastust, mis on erisooliste või kväärtüüpi inimeste vahel, vaid ulatub palju kaugemale. See lähenebki tugevatele inimestevahelistele suhetele ja tunnetele, mis neid liidavad, panevad neid liikuma ja tegutsema. See on see, mis hoiab meie kogukondi ja ühiskondi, hoiab inimeste kooslusi koos ja paneb ka töötama ning ehitama. Coccia jõuab raamatu keskel ka nn fossiilse armastuseni, mis oli minu jaoks täiesti ehmatav kontseptsioon," rääkis Krull.

"Selle all pidas ta silmas linnasid, linnaehitust. Kõik hooned, tänavad, kõik see keerukas urbanistlik struktuur on rajatud armastuse pärast. Ilma armastuseta ei oleks kunagi midagi tehtud; keegi ei oleks viitsinud hakata nii palju vaeva nägema. Natuke see meenutab kõik kuulsat ja natuke liiga palju tsiteeritud dialoogi Tammsaare "Tõe ja õiguse" viiendas köites Indreku ja Andrese vahel, kus on ka juttu tööst ja armastusest."

"Eks selle taga on mõlema tegelase pikk ajalugu, aga iseenesest tähendas armastus Andrese sõnades midagi palju rohkemat kui lihtsalt seda, et talle hakkas meeldima Mari ja pärast nad abiellusid. Asi pole ainult selles, vaid ikkagi armastus oli nähtavasti mõeldud kõige sellena, mis seal Vargamäel toimus ja inimesi koos hoidis. Ning mõnikord ka lahus hoidis," lisas Krull.