Festivali "Üle heli" olemust mõistab kõige paremini siis, kui ise kohale minna ja sellest osa saada. Festivali kodulehel on öeldud, et "festival keskendub žanrimääratluste asemel muusika ja heli tähendustele ning seostele erinevate kunstivaldkondadega". Selle aasta "Üle heli" teema oli ju ka "Heli on vaba", mis suunas tähelepanu "heli avatusele ja piirideta võimalusele väljendada varjatut".

Sellega saadi kohe kindlasti fantastiliselt hästi hakkama, kuna juba esimesel kontserdil "AVAavarus" avastasin ma end esimesel võimalusel kirja vihtumas märksõnu, nagu "interpolatsioon" ning "heli ja valguse mäng", samuti panin kirja sellise mõtte: "Hinges haigutab tühjuse hääl; ma ei teadnudki, et ta nii selge saab olla." Kliinilise depressiooniga maadelnud inimeselt pole sellist kommentaari saada just tühiasi!

Tolsamal esimesel kontserdil "AVA­avarus" Kanuti gildi saalis esitati väga huvitavaid tükke, mille hulgast avaldas mulle eriliselt muljet Adomas Palekase helilavastus "Critical Systems and Their Melting Points" ehk "Kriitilised süsteemid ja nende sulamistemperatuurid". Avaldan armastust lavastusele, mis nii hästi kujutas ebaeetilist teadust just kõige fantastilisemas võtmes: kohe-kohe jõuab maailm omadega uurimise tõttu lõpule, teaduslikust huvist lased sel minna nii kaugele, kui söandad, ning siis – olles üritanud ise protsessi jooksul ka selle kiirust ja intensiivsust suunata – on parim tee vaid sealt tuletatud kiire ja lihtne lahendus, mis võib sel hetkel näida lausa absurdsena. Aga tühja sellest, milline see võib välja näha! Peamine on see, et lahendus oli lihtne – ja see toimis.

Kontsertide vahepeal oli Kanuti gildi saali keldrisaalis avatud ka kunstiakadeemia uusmeedia helikunstiprogrammi tudengite näitus "KÕRValiste ruumide melu", mis andis festivali alapealkirjale vaid tähendust juurde.

Kui näituse esimese heliinstallatsiooni juures tekkis kiusatus kogu näitus üheülbaliselt groteskiks tembeldada ja kohe edasi liikuda, siis pärast installatsiooniga "Kabel" (autorid Johannes Martin Saar, Paula Jürgens, Karl-Joonas Romulus ja Mia Roosberg) mängimist oli mu arvamus muutunud. Võimalus käed installatsioonile külge panna ja selle kaudu ise kõla arengut mõjutada sulatas südame uskumatu kiirusega: avastasin end juba paari hetke järel helidesse uppumas. Lülitite klõbinal ja nuppude vaikse edasi-tagasi keerutamisega oli vaigistatud sisemine rahutus, millest mul enne aimugi polnud, ning heliinstallatsiooni "(m)elu" (autorid Paula Maria Mengel, Kairiin Koddala, Mia Saar, Aries Puusepp ja Hanna Kass) juurde astudes olid elemendid, mis olid selle minu silmis groteskseks moonutanud, korraga paremini mõistetavad ja ka vähem jubedad. Järsku sain neist hoopis teisiti aru: suutsin süveneda installatsiooni eesmärki ning nautida maa-alust heli, mida muidu poleks ealeski kuulnud.

Ka järgmised kontserdid ei valmistanud pettumust, eriti see, kuidas heliga ruumi ehitati ja ilmestati. Eri esinejate lähenemine oli seejuures tähenduslik isegi kuulajale, kes ei pruugi alati pindmisest muljest kaugemale jõudagi.

Minu eriline lemmik oli "Sfäärilise õhtu vol. 10" esinemine, kui olid laval Anna Hints, Tushar Prakash ja Mihkel Tomberg. See häälel ja rütmil põhinev improvisatsioon koos Mihkel Tombergi elektrooniliste kõlamaastikega oli väga põnev ning Anna Hintsi ja Tushar Prakashi koostööd ja -kõla oli ülimalt lahe jälgida. Anna Hintsi kontakt oma hääle ja kehaga oli lauldes, huilates ja hõisates selline, et manas silme ette väeka rituaali, mis pole küll aset leidnud mujal kui tema kujutluspildis. Tushar Prakashi rütmid, võimendatult ja võimendamata, olid sellele vaid lisakihiks, voolides Mihkel Tombergi kõlamaastikele eri tükkidest terviku. Tulemuseks oli ülimalt võimas kõlaruum, milles viibida oli privileeg ja nauding.

Kriitiliselt tahan esile tuua aspekti, mis ei käi sugugi ainult festivali "Üle heli" kohta, vaid paistab olevat Eesti muusika- ja kunstifestivalide skeenel üleüldisem teema. Mure on selles, et enne kontserdi või näituse algust puudub – isegi piletikeskkondades – hoiatus, et kasutusel on vilkuvad visuaalid ja strobod. Pealtnäha on see täiesti süütu asi, aga hoiatus on vajalik migreeni ja epilepsia all kannatavatele inimestele. Kindlasti pole nemad ainsad, kellele vilkuvad tuled võivad halvasti mõjuda. Kas vilkuvad tuled on ainsad häirijad või peaks kultuurielu veel kuidagi ümber tegema? Kuigi plinkivaid tulesid jagub ka tänavapildis, oleks siiski abiks, kui ürituse vilkuvatest visuaalidest ette teatataks, et anda suuremale vaatajaskonnale võimalus kogemusest osa saada.

Ühe arvustusega pole seda küsimust võimalik lahendada, kuid see on siiski väärt tõstatamist: mida rohkem tuua välja elemente, mis võivad takistada inimestel elamuste ja kogemuste saamist, seda suurem on võimalus, et nendele aspektidele hakkavad mõtlema ka need, keda häiringud isiklikult ei puuduta, aga kes võiksid lihtsustada nende elu, kellele need on aktuaalsemad teemad.

Festivali valguskunst on siiski läbivalt kiitust väärt. Ma armastan igasugust värvilist valgust ja valgus annab atmosfäärile ainult juurde. Sellisest valgusest "Üle helil" kindlasti puudust ei olnud. Tuled olid üles pandud isegi kontserdil, mis leidis aset aastakümneid mahajäetuna seisnud majas Laial tänaval – välja olid valgustatud ka augud ja ohukohad turvaliste käiguteede kõrval.

Märkimisväärne oli ka lõpukontsertide komplekt "Festivali lõpukõver" festivali viimasel päeval, 25. oktoobril. Üritus algas nüüdismuusika keskuses, liikus sealt Laiale tänavale ning sealt tagasi Kanuti gildi Pühavaimu saali. Kogunemine ja liikumine oli hästi korraldatud ning öises taevas rippuv täiskuu oli otsekui kirss tordil, täiendades juba kuuldud ja varsti kuuldava muusika kõla ja selle tekitatavaid tundmusi.

Pärast seda kogemust "Üle helil" tean edaspidi sel festivalil silma peal hoida, et näha, kuhu see edasi liigub.