Eesti kirjanduse eest seisvad organisatsioonid on otsustanud, et tuleks kirjutada üks eesti kirjanduse raamat. Miks sellist uut kirjanduslugu vaja on?

Siin on isegi vist kaks küsimust koos: miks üldse on vaja kirjanduslugu ja miks on vaja uut kirjanduslugu.

See esimene küsimus on võib-olla selline, mille üle ka tasub arutleda ja mille üle muide, on ka kirjandusteaduses palju viimastel kümnenditel arutletud. Kirjanduslugu on ju alati olnud ühe kultuuri jaoks väga keskne enesemõtestamise vorm ja ma usun, et on ka tänapäeval.

Kirjanduslugu ei ole ainult kirjandussündmuste või kirjandusprotsessi rekonstrueerimine, vaid refleksioon sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Kirjandus kõige selle üle arutlebki ja kirjandusajalugu teeb need arutelud nähtavaks.

Mulle tundub, et iga põlvkond peaks kirjutama oma kirjandusloo. Mitte ainult selleks, et mõista minevikku, mis on muidugi ka väärtus omaette, vaid selleks, et mõista iseend, olevikku ja kujutleda tulevikku. Juba seepärast ei ole kirjanduslugu lihtsalt ühe eriala või kirjandusteadlaste erihuvi, vaid sellel on hoopis laiem kaal ja mõju.

Teine küsimus on: miks meil seda praegu vaja on? Meil ei ole sellist kirjanduslugu lihtsalt tükk aega olnud.

Viimane kirjanduslugu on Cornelius Hasselblatti "Eesti kirjanduse ajalugu" ("Geschichte der estnischen Literatur"), mille Hasselblatt kirjutas saksa lugejale saksa keeles. See ilmus juba 20 aastat tagasi, 2006. aastal ja kümme aastat hiljem tõlgiti see eesti keelde. See on üheköiteline, ühe mehe kirjanduslugu, aga see, mida meie tahame ette valmistada, on mitmeköiteline akadeemiline kirjanduslugu.

Ka selline on meil varasemast ajast olemas ja paljudel ehk veel kodus raamaturiiulilgi, sest seda anti välja väga suures tiraažis. See on Endel Sõgla koostatud "Eesti kirjanduse ajalugu", mis ilmus aastatel 1965 kuni 1991 viies osas, aga seitsme raamatuna.

See kirjanduslugu on aga väga suurel määral mõjutatud nõukogude ideoloogiast ja praegune lugeja ei suuda seda käsitlust enam vajaliku kriitikaga lugeda.

Taasiseseisvumise järel hakati tundma vajadust uue kirjandusloo järele ja kuus Tartu Ülikooli teadlast koostasid omakorda Eesti kirjandusloo, mis ilmus 2001. aastal. See pidi lahendama Sõgla teose suuri puudujääke: juba pagulaskirjanduse kaasamine Eesti kirjanduslukku oli üks teema, samuti nõukogude kirjanduse ümbermõtestamine, uudiskirjanduse kaasamine ja nii edasi. Seda tuli teha väga kiiresti ja ühes köites.

Kõigest sellest on praeguseks palju aega möödas ja vahepeal on ilmunud väga palju kirjandust. Samuti on nii varasemaid kui ka uuemaid perioode kirjandusteaduslikult uuritud väga erinevate rõhuasetuste ja perspektiividega. Kogu see teadmine on jäänud ainult kitsa erialaringi teadmiseks, aga uus kirjanduslugu peaks seda kõike kokku võtma ja sünteesima. Seepärast ongi uut kirjandusajalugu praegu tarvis.

Põhimõtteliselt alustatakse algusest ja kirjutatakse kogu kirjanduse ajalugu tänapäevase vaatenurga järgi uude raamatusse?

Just niiviisi!

On selge, et kõige suurem vajadus on selle järele, et nüüdiskirjandus kontseptualiseerida ja sünteesida kirjanduslukku. Samas on ka varasemate perioodide kohta ilmunud palju uurimusi ja uusi fakte, mida seni ükski kirjandusajalugu ei hõlma. Juurde on tulnud uusi arhiiviallikaid ja esile on kerkinud uusi teemasid, näiteks naisautorite tekstid, mis on ära unustatud või kirjandusloost eemale tõrjutud, aga praegu uuesti lugedes on osutunud ülipõnevaks

Praeguse noorema põlvkonna kirjandusteadlased armastavad temaatilisi uurimusi, millest paljud on ülipõnevad. Sedagi peaks kirjanduse ajalugu sünteesima ja vahendama.

Kas uude kirjanduslukku koondatakse peamiselt olemasolev materjal või on vaja uut mahukat uurimist ja arhiivitööd?

Kindlasti on vaja. Ma olen ise koostanud balti kirjakultuuri ajalugu, mille esimene köide ilmus 2021. aastal ja teine köide käsitleb Eesti ja natuke laiema regiooni mitmekeelset kirjandust (eestikeelne kirjandus kaasa arvatud) kuni 1840. aastani. See on eesti kirjanduse kõige varasem ajajärk.

See on mahukas käsitlus, ligi 700 lehekülge. Seda tegime suure autorite kollektiiviga üle 15 aasta. Igal sammul selgus, et on mõni uurimislünk või teema, mille kohta pole midagi teada – siis tuli hakata seda ise uurima. Sellega tuleb arvestada, et ei saa tugineda ainult olemasolevatele uurimustele. Kirjandusajaloo kirjutamine on pikk protsess ja teekond, kus tuleb olla valmis ise uurimuslikke lünki täitma. Kirjandusajaloo kirjutamine genereerib alati uusi uurimusi ja seetõttu on see väga vajalik.

Kui ma enda seisukohalt võtan, siis mina tahaksin kõige rohkem, et minu eluaja kirjandusest oleks kuskil analüüse, kokkuvõtteid ja ülevaateid tehtud. Samas, tänapäeval inimesed esiteks ei loe raamatuid ja teiseks ei kirjuta omavahel paberil kirju, mida hiljem uurida. Ei ole eriti palju ka kirjanduskriitikat. Kuidas 21. sajandi kirjandust üldse uurida saab?

Jah, see 21. sajandi kirjandus on muidugi üks väga tugev ajend, miks uut kirjanduslugu vaja on, sest meil on praegu 25 või isegi 30 aasta ehk kogu taasiseseisvumise järgne kirjandus kompaktselt läbi kirjutamata või läbi analüüsimata. On siiski olemas päris palju üksikuurimusi ja kirjanduskriitikat.

Selle nüüdiskirjanduse osaga tegelema hakkava autorite kollektiivi suureks ülesandeks saabki see kokku võtta. Kõigepealt tuleb kontseptsioon valmis teha ja kokku leppida ning siis kirjutama asuda. Ühtlasi nõuab see autoritelt kogu selle kirjanduse läbilugemist. Midagi ei ole teha – kirjandusloo kirjutamine on väga ajamahukas ettevõtmine.

Kuidas te otsustate, missugune kirjandus kirjanduslukku üldse kuulub, kuidas see kontseptsioon kokku pannakse? Rääkige natuke sellest, kuidas otsustatakse, mida võtta, mida jätta, kuhu vaadata?

Kõigepealt tahan öelda, et me oleme alles väga alguses. Me alles planeerime ja kavandame seda kirjanduse ajalugu. Seega kerkivadki küsimused: mida üldse eesti kirjanduse all mõista? Kas ainult kolme põhiliiki aristotellikus mõttes ehk ilukirjandust?

Väga palju on uuritud omaeluloolist kirjandust. Senised arutelud on juba viidanud sellele, et ilmselt on suurem tähelepanu kirjanduskultuuril laiemas mõttes, mis hõlmab ka nähtusi, mida senised kirjanduslood ei ole käsitlenud või on käsitlenud ainult ääri-veeri.

Aga ma ütlen, et need arutelud uue eesti kirjandusloo täpse objekti osas on kõik veel ees. Me tahame kaasata võimalikult palju kirjandusteadlasi ja tekkinud on juba dialoog kooliõpetajatega. Ka neil on vaja akadeemilist kirjanduslugu ehk vundamenti, millest saaksid lähtuda õpikukirjutajad ja didaktikud.

Nii akadeemiline kirjanduslugu kui ka ühiskond tervikuna peavad mõtlema sellele, kuidas noort inimest eestikeelse kirjanduse juurde tuua. Ka suur lugemisuuring, millest on palju juttu olnud, näitab, et noorem lugeja on eesti kirjanduse juurest ära libisenud ja tarbib rahvusvahelist ingliskeelset netikirjandust.

Üks põhjusi on võib-olla just Eesti kirjandusloo ja põnevate tõlgenduste puudumine. Ei ole küll akadeemilise kirjandusloo ülesanne mõelda, kuidas kirjandust õppe-eesmärkidele sobivaks kohandada, aga mingil määral on see meie kõigi huvi.

Muidugi on enamik kirjutajatest seotud kirjandusteadust õpetavate ja uurivate asutustega ning me näeme isegi oma kirjandusüliõpilaste puhul, kuidas kirjandusajaloolised teadmised muudkui nõrgenevad. Midagi tuleks sellega ette võtta, et me ei saeks oksa, millel ise istume.

Olete siis sealmaal, et hakkate selles suunas tööle ja olete otsustanud, et kirjanduslugu tuleb. Nüüd tuleks leida raha. Kust see raha võiks tulla?

Alustasime nukra tõdemusega, et Eesti riigil ei ole praegu üldse sellist rahastusmudelit, mille alusel niisuguseid suuri projekte rahastada. Me ei saa anda lubadust, et see oleks kolme või isegi viie aasta pärast valmis.

Praegu kavandatu jaoks läheb aastaid. Hea, kui esimene köide ilmuks viie aasta jooksul. See on pikk planeerimine ja suure hulga inimeste – kirjutajate, autorite – kaasamine, kes ei saa seda teha oma põhitöö kõrvalt. Seega on see rahalises mõttes väga ressursimahukas.

Esialgu oleme taotlenud teadus- ja arendusprogrammist raha aastaseks ettevalmistuseks, et töötada välja kontseptsioon: mitu köidet, kuidas periodiseerida, mis on rõhuasetused, kuidas seda kõike üles ehitada ja kavandada. Milline võiks olla autorkond ja üksikute köidete toimetused, kas me liigume kronoloogiliselt, perioodide kaupa või on võimalikud veel alternatiivsed lähenemised. Ma arvan, et kui meil on olemas kontseptsioon, autorid ja selged suunised, siis on ka uurimis- ja kirjutamistööks juba lihtsam raha taotleda.

Te peaksite end kuidagi riikliku tähtsusega kultuuriobjektide nimekirja sättima. Miks peab ehitama maja, teeme parem kirjandusloo, eks?

Kirjandusteadlased taotlevad oma igapäevapraktikas kogu aeg raha küll rahvusvahelistest, küll haridus- ja teadusministeeriumi programmidest, aga need on tavaliselt väga kitsa fookusega lühiajalised projektid. Tõepoolest ei ole ühtki sellist programmi, kuhu saaks päris ausalt ütelda, et tahame kirjutada Eesti kirjanduslugu. Sellist programmi ei ole, aga viimane aeg oleks Eesti riigil selline programm tekitada!

Kui ma kuulan seda juttu, siis mul tekib selline tunne,et mina küll ei jõua ära oodata seda 21. sajandi kirjanduse ülevaadet, mis mind kõige rohkem praegu huvitaks, sest neid vanemaid ma olen ikka koolis õppinud. Äkki peaks alustama teisest otsast, alustama 21. sajandist ja liikuma tahapoole? Sest muidu on selleks ajaks kui te sinna 21. sajandi esimese veerandi juurde jõuate, juba Kaur Riismaa ja Andrus Kivirähk ja teised surnud, nii et pole jälle kelleltki küsida.

See on kindlasti üks asi, mida me oleme omavahel arutanud, et alustada tuleks nüüdiskirjandusest. Me ei ole veel kokku leppinud, kas see kirjanduslugu tuleb üldse kronoloogilise ülesehitusega. Varasemaid perioode puudutavad kirjandusajaloo teadmised saame ikka Sõgla raamatust ja nende varasemate perioodide materjal on tänaseks juba aegunud. On nii palju uusi allikaid, mis on pannud varasemale kirjandusele hoopis teistmoodi vaatama.

Julgeksin isegi väita, et viimase 30 aasta jooksul on kirjandusteadus tegelnud väga palju just varasema perioodi ümbermõtestamisega, aga see ei ole jõudnud laiema lugejaskonnani. Me arutame seda tõsiselt ja see sõltub loodavast kontseptsioonist, kas saame alustada nüüdiskirjanduse köitega või ehitame hoopis temaatilisi köiteid.

See on praegu tõesti ainult minu enda spekulatsioon, sest me ei ole oma aruteludega veel nii kaugele jõudnud. Viimase 30 aasta jooksul on mujal olnud väga palju eksperimente ja huvitavaid teistsuguseid kontseptsioone.

Need tuleb läbi kaaluda ja vaadata, mis on meie jaoks praegu kõige parem lahendus. Erinevalt suurtest maadest kirjutatakse meil üks kirjandusajalugu korraga. Me ei saa endale lubada, et mitu autorite kollektiivi kirjutaksid samal ajal erinevaid kirjanduslugusid, seega võiks see üks olla võimalikult konsensuslik. Ühemehe kirjanduslood võivad olla eksperimenteerivamad ja omanäolisemad, aga meie plaanime töötada suure kollektiiviga.

Missuguste lähenemiste vahel on võimalik valida?

Ühes köites on võimalik vaadata läbivalt algusest lõpuni üht teemat. Näiteks kirjanduskultuuri läbi aegade: kuidas on see kujunenud ja arenenud, milline on olnud kirjaniku staatus ühiskonnas ning kirjanduse rahastamine. Samuti seda, kuidas on eri perioodidel kujunenud kirjandusauhinnad, millised on olnud kirjanduslikud rühmitused ja nii edasi.

Teises köites võiksid olla tähelepanu all žanrid, näiteks ajalooline ülevaade Eesti romaanist algusest lõpuni. Sinna juurde ka teised žanrid, mitte ainult ilukirjanduslikud.

Mina usun, et uus Eesti kirjanduse lugu käsitleb ka omaeluloolist kirjandust, reisikirjandust, võib-olla ka följetoni ja blogi. Netikirjandus on kindlasti kirjandusajaloo objekt, mis nooremat kirjandusteadlaste põlvkonda huvitab.

Nooremad kirjandusloolased uurivad kirjandust väga tihti just temaatilisest vaatenurgast, olgu selleks loodus, keskkond, sugu, mälu, ajalugu ja nii edasi.

Tõepoolest on võimalikud ka sellised struktureerimispõhimõtted, aga see oleks eksperimentaalne ja hoopis teistsugune lähenemine, kui oleme seni harjunud. Me ei ole selles veel kokku leppinud.

Kas me saaksime rääkida mingistki tähtajast? Võtkem ideaalne olukord, et teile antakse raha. Kas kolme aasta pärast võiks juba mõni köide valmis olla?

Kui me saaksime raha ja suudaksime hästi planeerida, siis arvan, et kolme aasta pärast võiks mõni köide juba olemas olla. Meil ei ole praegu isegi lukus, mitu köidet teha tahame, aga kindlasti ei saa me Sõgla kirjandusloole alla jääda. Tuletan meelde, et seal oli seitse raamatut.

Meenutagem, et Sõgla kirjanduslool oli rahastus olemas. Seda tegi toonane Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, kellele see oli igapäevane ja sihipäraselt rahastatud tegevus ning ka neil võttis see aega 25 aastat. Loodame, et meil läheb paremini.