Tänavu möödus 95 aastat Enno Halleki sünnist ja aastavahetusel saab aasta tema lahkumisest. Läänemaalt pärit kunstnik tõi Rootsi popkunsti, kujundas Stockholmi metroo ühe tuntuma jaama ja juhatas aastaid Rootsi kuningliku kunstikõrgkooli maaliosakonda.

Hallek kasvas üles Haapsalu lähedal Rohukülas kaluri pojana. Merel nähtud vikerkaared ja päikeseloojangud said tema esimesteks kunstielamusteks ning hiljem tema loomingu läbivateks motiivideks.

Pere põgenes 1943. aastal oma kaluripaadiga üle mere. Isa haaras paadist kaasa paari aerusid. Kolm aastakümmet hiljem said neist Halleki tuntuima teose "Minu aerud Eestist ja mälestused" (1975) alus. Kümnest maalitud aerust koosnev töö kuulub Stockholmi Moderna Museeti kogusse, kus Halleki looming on Andy Warholi ja Pablo Picasso teostega kõrvuti.

 Hallek õppis Stockholmi kuninglikus kunstikõrgkoolis aastatel 1953-1958 ja avas esimese isikunäituse 1963. aastal. Erinevalt Ameerika popkunstnikest ei huvitanud teda tarbimiskultuur ega reklaam, tema motiivid olid käed, aknad, kalad, aerud, saed, peeglid, popilikud maastikud ja päikeseloojangud, põimituna Eesti mälestuste ja värvianalüüsidega.

Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks valiti ta 1975. aastal ning aastatel 1981-1991 oli ta Stockholmi Kuningliku Kunstikõrgkooli maaliprofessor ja monumentaalkunsti osakonna juhataja. Koos Åke Pallarpiga kujundas ta Stockholmi Stadioni metroojaama. Eesti Kunstimuuseum korraldas tema esimese isikunäituse Eestis 1990. aastal Kadrioru lossis.

Väljapanek jääb Art&Tonic galeriis avatuks aasta lõpuni.