"Ühe allikana toetume Walter Benjamini subjektiivsele topograafiale ja mõttepiltide žanrile, et uurida elukeskkonnas tekkivaid tunnetuslikke ja painavaid sidemeid, kommenteerivad kunstnikud. "Kuidas asjad võtavad meid vangiks ja kuidas ühiskond seda tagant tõukab. Millised näevad välja esemed tegelikkuses ja millised on nad kujutletavas maailmas, mille oleme ise endale loonud."

"Emal oli üks ovaalse kujuga ehe. Ehe oli nii suur, et seda ei saanud rinnas kanda, ja nii ilmus see iga kord, kui ema seda kandis, nähtavale tema vöö küljes. /…/ Nii sageli, kui ma seda ehet nägin, oli see minu joovastus. Sest tuhandes väikeses tulukeses, mida ehte servad pildusid, oli kuuldavalt sees tantsumuusika. Tähtis minut, kui ema ehte laekast välja võttis, ilmutas selle kahekordset väge. See oligi minu jaoks seltskond, mille asukoht oli tegelikult ema särbil." (Walter Benjamin, "Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku").

"Pealtnäha korralikus ja normaalses ruumis leiavad koha asjad, mis pälvinuna meie tähelepanu viivad mõtted lugude juurde, mis oleksid seal võinud aset leida. Igapäevane elu ja selle rutiini intiimne kõhedus on saavutanud seisundi, kus miski ei tundu enam tõeline," ütlevad Kaire Rannik ja Liina Siib.

Kaire Rannik ja Liina Siib on teinud installatsiooni alal koostööd ka varem, viimati Budapestis eksponeeritud Kaire Ranniku plakatisarjaga "Figurative sense" 2014. aastal. Samuti projekti "Ründed ja ränded" visualiseerimisel ja teostamisel Okupatsioonide Muuseumis 2014. aastal. Kunstnikke ühendab huvi foto ja objekti omavahelise suhte, illusioonide ja ruuminihestuste vastu.

Näitus jääb avatuks 20. veebruarini.