Park märkis, et on raamatu kohta saanud inimestelt väga põnevaid reaktsioone. "Mulle on helistanud lugejad, kes seda tavaliselt ei tee. Huvitavalt kombel on helistanud hästi palju mehi. Just kirjanikke, keda ma küll tunnen, aga kellega me sugugi nii palju ei suhtle. Tõeliselt toetavaid ja imetlevaid telefonikõnesid on olnud." Üks neist näiteks Hando Runnel.

Praegu on tal pooleli romaan. "Ma olen selline, kellel on vaja väga niisugust väljaastumist kõigest, et mul ei oleks midagi ees ega midagi selja taga. Mul peab olema tõelist vaba aega selleks, et kirjutamist alustada. Kui ma juba kirjutan, siis mind enam segada ei saa. Siis ma olen otsapidi juba teises dimensioonis ja ilmselt oma perele väga tüütu."

Park lisas, et kui ta kirjutab, siis ta teeb seda kiiresti. "Ma kirjutan väga intensiivselt. Parimatel aegadel 12 tundi päevas, ja siis ka öösel kogu aeg jätkad pidevalt dialooge. See ongi niisugune, et see läheb nii intensiivseks, et sellele ei peakski kaua vastu, sest magamine jääb väga katkendlikuks. Kusjuures need dialoogid, mis sa öösel paika paned, need tavaliselt tõmbad hommikul maha. Selline on see kirjutamise takt."

Ta märkis, et peab alati leidma oma raamatule esimese lause ja rütmi. "Kui see esimene lause on selline, mis ei hakka mind edasi viima ja ei ole mul endal täiesti paigas, siis mul on väga raske tekstiga edasi liikuda. Esimesed paar lehte määravad ära kogu romaani, ja minu jaoks on oluline rütm. Mitte romaani rütm, vaid iga lause rütm. See peab mul olema paigas."

Park tunnistas, et ei tahtnud mingil juhul kohe kirjastuse Hea Lugu sarjas "Kirjanikud omavahel" kaasa lüüa. "Tiina [kirjastuse Hea Lugu tegevjuht Tiina Kaalep – toim] pidi mind meelitama. Tegelikult sai see asi alguse õieti kihlveost. Me saime temaga Kirjanike Liidus tuttavaks. Me vedasime kihla selle peale, kes võidab romaanivõistluse. Me istusime seal saalis sellel ajal, kui auhindu välja anti. Meil oli erinev arvamus, kes võiks auhinna saada. Niimoodi sai see alguse."

Kihla vedasid nad šampanjapudeli peale, mida nad läksid jooma kummalisse kohta Kadriorgu. "Me olime seal hirmsas tormis, lausa vihma sadas. Ma sain aru küll, et tal mingi tagamõte oli kogu selle väljakutsumisega. Aga siis ta küsis jah, et kas ma olen nõus kirjutama ja ma ei öelnud sugugi kohe, et olen." Kuid aasta oli 2017 ja Pargi ema sünnist oli just möödunud 100 aastat ning ta mõtles, et kuna keegi teda nagunii ei meenuta, siis ta tegi ettepaneku sellest Loomingusse üks lugu kirjutada. "Kuna siis läks juba mõte käima ja Tiina on väga selline inimene, kes endale niisama lihtsalt "ei" ei lase öelda, siis ma kirjutasingi "

Pargi isa Aadu Hint ja tema ema Minni Nurme olid mõlemad kirjanikud. Ta märkis, et teda raputati üsna varakult ärkvele. "Üks, mis on kirjanikule kõige olulisem selleks, et ta inimesi mõistaks, on see, et nad pakuvad sulle huvi. Sa tõepoolest jälgid neid ja jätad neid meelde, sest inimene tegelikult varjab ennast kus iganes ta on. Inimene oskab ennast väga hästi varjata, oma sisimat olemust. Seda avastada on alati suur põnevus."

Ta ütles, et tema suur õnn oli olla oma isa suur lemmik. "Kuni 5aastaseni oli minu koht tema kukil, käed tema juustes. See, et sul enam üldse mingit suhet ei olnud, see oli loomulikult raske. Aga tegelikult on inimesele väga oluline, et ta on lapsepõlves olnu väga armastatud. Öeldakse, et kellele ei ole hällis naeratanud ta ema-isa, et nendel ei ole kunagi asja Olümpose jumalate lauas. Ainult sellised pääsevad sinna."