"Kunstiga ma tegelesin juba päris väikesest peale, mu vanaisa oli kunstnik, mulle meeldis vaadata, kuidas ta maalib, samas on mulle alati meeldinud teater, pean ütlema, et ma olen ilmselt Eesti suurim telelavastuste fänn, neid ma vaatasin ka väikesest peale," sõnas ta ja lisas, et kuigi ta käis näiteringis, siis seda ta kunagi ei arvanud, et temast näitleja saab. "Pigem ma valisin selle kunstisuuna, aga stsenograafias on ühendatud nii kunst kui teater."

Oma lemmik telelavastuseks peab Pählapuu Gunnar Kilgase lavastus "Rudolfit ja Irmat". "Ma ei julge öeldagi, kui tihti ma seda vaatan," ütles ta ja lisas, et kui ta teatrist koju läheb, siis ta hakkab süüa tegema ja paneb taustaks mõne telelavastuse. "Väga sageli on see "Rudolf ja Irma", seda vaatan umbes korra kahe nädala jooksul."

Ka soovi ise lavastada pole tal kunagi olnud. "Mulle väga meeldis joonistamine ja pildiline maailm, ma olen ka väga tagasihoidlik inimene, mulle väga pildile jääda ei meeldi, pigem neid pilte ise luua," tõdes ta ja mainis, et enamasti on kõigepealt tekst. "Ma ei tahagi kõigepealt mingisugust suunamist saada, et kõigepealt tuleks tekst minuni puhtalt."

"Mina töötan vanamoodsalt ja käsitsi, kostüümikavandid ma enamasti joonistan, sest see aitab asju läbi mõelda, samamoodi olen makettide meisterdaja," rõhutas ta ja kinnitas, et kuna kunstnikud on nii tundlikud natuurid, siis positiivne tagasiside ja tunnustus on väga olulised. "Kui keegi ütleb midagi halvasti, siis ma võtan väga südamesse, kuid see tundlikkus aitab ka luua."

Tema arvates peab hea teose sündimiseks seda väga läbi elama. "Põdema ja öösiti mitte magama, kui ma enam ei põeks, siis äkki ei sünniks ka nii häid teoseid," ütles ta ja lisas, et ta ei suuda mitut tööprojekti korraga teha. "Ma olen võib-olla tänapäeva mõistes veidi aeglane, mul on palju vaja eeltööaega ja rahulikult mõelda, siis mulle meeldib see töö."

Draamateatri koridorides on avatud näitus, kus Laura Pählapuu on pildistanud üles kõik trupiliikmed. "See on selline projekt, mis käib kogu aeg edasi, sest näitlejaid lisandub," ütles ta ja lisas, et kui mõni näitleja teatrist lahkub, siis võetakse pildid seinte pealt maha. "Võib-olla Teatri- ja Muusikamuuseum soovib neid endale."

Tegelikult ei ole Pählapuu üldse fotograafiat õppinud. "Mul lubati seda hakata proovima ja ma olen väga tänulik, et need pildid on ka seina pandud," ütles ta ja lisas, et hakkas näitlejaid pildistama siis, kui ta Draamateatrisse tööle läks. "Mul oli selline tunne, et ma ei tunne neid näitlejaid, aga ma tahaks nendega isiklikku kokkupuudet, ent kui ma ei satu nendega lavastustes kokku, siis kuidas ma nendega tuttavaks saan?"