Florian Zellerile meeldib mängida nii trupi kui vaataja kujutlusvõime ja tajudega. Nii ka seekord.

"Meid ümbritseb terve hulk erinevaid reaalsusi, minu reaalsus, sinu reaalsus, erinevate vaatajate reaalsus, ja siin me saame pealtvaatajad viia sellisesse maailma, kus kogu aeg toimuvad paralleel tegelikkused ja paralleel reaalsused. Selles loos ongi võimalik need sisemaailmad pahupidi pöörata, nähtavaks muuta ja luua üks selline suur mets. Eesti keeles oleks isegi parem loo pealkirjaks padrik või tihnik, kust mingi rada ikkagi välja viib ja me sagedasti ekslemegi selles oma sisemises ja välimises padrikus," ütles lavastaja ja valguskujundaja Hendrik Toompere sen.

Toompere lisab, et Zelleri puhul tuleb alati kõigepealt aru saada, mis on selle loo alguspunkt: kust algas valede rida, mis võis, aga ei pruukinud, päädida suisa mitme kuriteoga.

"Kõik on väga unenäoline ja samas väga realistlik, ja see kõige keerulisem asi oli üles leida tegelikult selle loo algsündmus, konkreetne algsündmus, mis kogu loo käivitab. Käivitab kujutlused, paanikad, hirmud, rääkimised siseminaga, varjamised. Kui see kõik nüüd meil üles leitud sai, hakkas tee meil metsast välja hargnema," sõnas Toompere sen.

Näitlejad vastavad küsimusele, mis lugu nad mängivad, pigem põiklevalt.

"Mul on kindlasti peategelase abikaasana siin oma kaar, ja see küsimus, kas kõik on päriselt, kas see on väljamõeldud, kas see on mingi igatsus uue eluenergia ja uue suhte järgi, kas seda tegelikult kõike ka oli, see küsimus on iga publiku seast inimese enda lahendada," ütles osatäitja Kersti Heinloo.

"Mul on ka mitu versiooni, ja selles suhtes see dramaturgia on ikkagi nagu väga hea, et siin on nii palju selliseid otsi, mida võib vaataja enda peas ära lahendada ja otsad kokku panna," ütles osatäitja Gert Raudsep.

Näidendi tõlkis Margus Alver, kunstnik on Elisa Sinisalu, helikujundaja Aleksandra Koel Tsupsman ja lauluõpetaja Helin-Mari Arder. Etendused toimuvad Eesti Draamateatri väikses saalis.