Eesti hetkel kõige populaarsema teatri kõige populaarsem lavastaja Hendrik Toompere juunior saab järgmisel nädalal 40. Varastes 30-ndates Eesti Draamateatri kunstiliseks juhiks saanud teatrisuguvõsa esindaja viis riigiteatri lühikese ajaga sellisesse vormi, et sealt tuleb järjest hitte, millele rahvas jookseb sedavõrd tormi, et pileti saamine on muutunud omaette spordialaks ja kollektiivtellimuste järjekord on kuni kuus aastat. Seda sobilikum on sünnipäevalugu alustada teatrikassast.

"Ma ei oska selles probleemi näha, et saalid on välja müüdud. Küll ma mõistan seda, kui on pettumust, et ei saa kohe vaatama minna seda, mida tahaks. Aga ma annan siis lootust, et me ikka üritame mängida neid lavastusi veel ja veel, et lõpuks kõik, kes soovivad, saaksid need lavastused ära vaadata," rääkis Toompere jr.

"Tõde ja õigus", Andrus Kivirähki kirjutatud ja Hendrik Toompere lavastatud Indreku lugu läbi Tammsaare viie köite, oli tegelikult viimane piisk karikas. Ajastatud nagu rusikas silmaauku romaani esimese osa ilmumise 100. aastapäevaks, muutusid lavastuse piletid defitsiidiks juba nädalaid enne esietendust. Ja see lavastus on järjekorras juba seitsmes noore – mitte-veel-neljakümnese – Toompere loodud hittide paraadis, millele publik tormi jookseb. 

"Minu meelest on ta lapsest peale olnud hästi kangekaelne ja mitte halvas mõttes, vaid kui tal oli mingi eesmärk, siis ta viis selle absoluutselt alati lõpuni," rääkis Hendriku ema Viktoria Toompere.  "Just see teatud sihikindlus, mis tal sees on juba päris lapsest peale, see on hoidnud teda muudest ahvatlustest elus eemal. See keskendumine on hästi kanaliseerunud ja läinud sinna," lisas isa Hendrik Toompere sen.

"Ma isegi mõtlen, et mõnikord ta võiks olla vähem sihikindel, ta võiks endale lubada rohkem vabadusi, nii töös kui üldse: ta ei peaks olema nii kohusetundlik ja tubli," manitses ema.

Kui vanavanaisast alates lugema hakata, siis on Hendrik juunior Toomperede dünastias juba neljas mees sama eesnimega, aga kolmas, kes seotud teatriga. Tema pojal, viiendat põlve Hendrikul on õnneks kaks eesnime – Karl Hendrik. Hendrik juuniori vanaisa Hendrik Toompere oli näitleja, kes töötas koos vanaema Maiega aastakümneid Nukuteatris ja mängis ennast laste südamesse Postikanana teleseriaalis "Kõige suurem sõber".

Isa Hendrik töötab Draamateatris lavastaja ja näitlejana, näitlejanna on ka tädi Harriet Toompere, ema Viktoria töötab kultuurkapitalis ning kuus aastat noorem õde Üüve- Lydia on koreograaf ja lavastaja. Hendrikul on algkooliealised poeg ja tütar ning ta ise peab ennast läbi ja lõhki Tallinna kesklinna poisiks.

Ta sündis tänases Eesti Panga hoones asunud sünnitushaiglas, käis Tallinna Reaalkoolis ning tegutseb täna Eesti Draamateatris. "Olen põhimõtteliselt ühe hektari sees Tallinnas toimetanud," tõdes ta.

Kui kooli lõpetamine käes oli, käis Toomperel igasuguseid mõtteid läbi. "Mulle mata väga meeldis, aga lavaka katsed olid kõige varem. Siis ma läksin sinna, läks hästi ja kuidagiviisi kogu see maailm haaras mind endasse. Kui ma sisse sain, siis ei hakanudki nende teiste asjade peale enam mõtlema. Tundsin, et vist tahan sinna jääda," meenutas Toompere jr.

Hendrik õppis lavakooli XXIV-s lennus muuhulgas koos Mikk Jürjensi, Marta Laane, Kertu Moppeli ja Sandra ning Kristjan Ükskülaga. Saatuse tahtel sai tema kursusejuhendajaks ei keegi muu kui isa Hendrik, kes soovitas esimese asjana pojal kodust ära kolida.

"See nüüd küll ei ole hea, kui toimuvad erialatunnid, antakse ülesandeid, kus tudengid peavad ette valmistama ja etüüde mõtlema. Teistel, ja tal endal ka, võib tekkida tunne, et saab know how'd või salateadmisi. Siis ta koliski ära, elas oma kursakaaslaste poistega koos," rääkis isa.

Lavaka ajast mäletab Hendrik Toompere juuniorit ka Eesti Draamateatri direktor Rein Oja. "Ma õpetasin lavavõitlust, siis ta oli üks minu õpilasi. Ta oli uudishimulik, püüdlik, tahtis kõike hästi teha, põhjalik. Pärast kooli lõppu, isa töötas tal ka siin, kutsusime mingi osa nende kursuselt meie teatri näitlejateks. Tema oli üks neist. Kaheksa aastat hiljem ma küsisin temalt, et kas ta on mõelnud kunagi selle sama teatri juhtimise peale. See oli äkki esimene seeme, mis tal võib-olla mõttesse jäi. Ma ikka mitu korda käisin talle peale, et ta kandideeriks," rääkis Oja.

Isast ja pojast said ka konkurendid, kui mõlemad konkureerisid teatri kunstilise juhi kohale. Isa-Hendrik tõdes, et mingis mõttes oli see talle üllatav, kui tema asemel valiti poeg. "Aga vabanemine oli selles, et temal oli nooruslikku energiat ja uued plaanid, uued soovid. Teater vajab alati kohanemist selle maailmaga, mis ümber on," tõdes isa.

"Ka teatri enda kollektiiv häälestub momentaalselt ümber. Oldi juba harjunud mingi vaikselt loksuva veega ja kui tuleb mingi uus kapten mingi uue laevaga, siis kõik on väga rõõmsad, et vaatame, mis reisile ta meid viib," lisas ta.

Direktor Oja sõnul tal mingit kindlat veendumust ei olnud. "Ma kuskilt tundsin, mul klappis temaga rääkimine. Me mängisime koos vanema Hendrik Toompere lavastuses "Kolm õde", siis ma hakkasin vaatama, et ahah... Ja siis tuli see väga hästi välja tulnud "Väljaheitmine". Kindel ei olnud ma milleski. Ma alles hiljem mõistsin, et ta on nii noor, 31-aastane," meenutas Oja.

Juba aasta enne peanäitejuhiks saamist võitis Toompere juunior Eesti teatri parima lavastaja aastaauhinna "Väljaheitmise" eest ning samal, 2017. aastal sai ta EFTA gaalal ka parima meesfilminäitleja preemia osatäitmise eest Triin Ruumeti linateoses "Päevad, mis ajasid segadusse". 

Omajuhitud teatri esimese tõsise hitihoiatuse andis Hendrik 2020. aastal, kui lavalaudadele jõudis "Lehman Brothers", mida mängitakse suure menuga tänase päevani välja. Kolm meest mustades ülikondades, elav muusika ja inimesed vaatavad neli tundi järjest panganduse ajalugu niisuguse andumusega, et knopka kukkumistki pole kuulda.

Muidu rahuliku olemisega Toompere juuniorit ärritab ebaõiglus. "See ei ole vist väga originaalne, sest ebaõiglus ärritab paljusid. Mingi teatav lohakus võib ka mind ärritada, kui tähelepanematus või lohakus põhjustavad olukorra, kus teised kannatavad. Aga see aeg, kus suure sõimu või peksuga neid asju lahendatakse, on ka minu meelest ammu möödas ja see ei ole mulle ka loomuomane. Üritan neist asjust mõistuse ja südamega rääkida. Aga... niisama ma ka ei jäta," toonitas ta.

Hendriku suurim võit publikuarmastuse kõrval paistab olevat Eesti Draamateatri trupi jäägitu usaldus iga uue lavastuse puhul, mille ta ette võtab. Näiteks kabaree stiilis etendus "Café Théâtral", mis jõudis lavale kaks aastat pärast Lehmaneid.

Ja siis, 2024. aastal – tõeline üllatuspomm: Mehis Pihla kirjutatud ja noore Toompere lavastatud "Rahamaa", kus Tõnis Niinemets tegi oma võimsa läbimurderolli n-ö päris teatri laval. Seejärel aasta hiljem "Ükskord Liibanonis" Eesti ratturite dramaatilisest pantvangikriisist

"Suure lava teekond, mis Lehmanitest algas ja "Rahamaasse" läks... Mulle meeldib, et ta on võtnud meid ümbritsevast kultuurimaastikust olulised asjad: kuidas kasutada videot, kuidas kasutada jutustamisviisi, kuidas kasutada klassikalist dramaturgilist pinget. Seda, mida ta teeb, kasutatakse väga palju ka National Geographicu või History Channeli dokfilmides. Keegi jutustab, räägib, võtab publiku kohe kätte: nüüd viime teid sellisesse maailma, kus meil hakkavad toimuma sellised seiklused. See sobib kaasaja mentaliteediga, inimestega, kes ei viitsi pikalt keskenduda ühele samale asjale," rääkis Hendrik Toompere seenior.

Kui piletidefitsiit mõjub tõele au andes teatri kontekstis pigem komplimendi kui etteheitena, siis sel suvel sattus Draamateater halbade sündmuste keerisesse seoses noore lavastaja Oliver Reimanni uimastamis-skandaaliga. Just tema käe all pidi sel hooajal lavale jõudma lastelavastus, mis tuli karmide asjaolude selgumisel hoopis ära jätta.

"Need on rasked lood. Ma pean kohe ära ütlema, et see on kolm aastat tagasi toimunud lugu. Tegelikult see ei ole Eesti Draamateatriga seotud lugu, see on kooliajal juhtunud asi. Draamateatriga on ta seotud üksnes kaudselt läbi inimeste. Jube kahju on, kui noored inimesed peavad sellise taagaga siia teatrimaailma üldse astuma. Aga mis teha, meie teod käivad meiega kaasas, nii head kui ka halavad. Mõnikord on varjud nii tumedad, et nendega peab tegelema," tõdes Toompere juunior.

Kummalisel kombel on Toompere plaanitav uus suvelavastus "Õied" samuti meelemürkide teemaga seotud. Selle kirjutab taaskord Mehis Pihla, mängima hakatakse tükki Noblessneris ja lugu räägib memmedest, kes kasvatavad kanepit,  sest saavad taimedega hästi läbi. Ja kuigi Hendrikul on Eesti Draamateatriga seotud plaanid  mitmeks aastaks ette tehtud, siis võib-olla on just nüüd kätte jõudnud aeg vaadata Eestist kaugemale.

"Ma arvan, et tal pole mitte ainult aeg, vaid et ta saaks seal väga hästi ka hakkama. Ta tükk aega ei ole ka väljapool draamateatrit midagi lavastanud," tõdes Rein Oja.

"Pealtnägija" on et ETV eetris kolmapäeval kell 20.05.