"Sellest, millest raamat räägib, saab iga lugeja ise teada. Raamat räägib, nagu seal öeldi, kirjanikud kirjanikest ja ma tõepoolest [mõtlesingi], et ma kirjutangi mitte kui laps või mitte kui tuttav inimene inimestest, vaid kirjutangi kirjanikest. See oli mu eesmärk tõeliselt," rääkis Park. "Ma sain aru, et mingil ajal on mul kohustus kirjutada asjadest, mida ma tean või vähemalt kujutan ette, et ma tean võib-olla teistest kõikidest paremini."

Ta tunnistas, et see raamat sai tegelikult alguse ühest kihlveost. "See kihlvedu oli ka seotud kirjandusega, seepärast, et oli romaanivõistluse auhindade kätteandmine ja me läksime minu kõrval istunud Tiina Kaalepiga vaidlema omavahel, kes saab auhinna ja kes mitte ja vedasime kihla. Nagu ikka, veatakse kihla šampanjapudeli peale ja mina võitsin. Aga sellel ei olnud tegelikult tähtsust, kes võidab, aga igal juhul jäi meile õhku rippuma šampanjapudel," rääkis Park.

"Ja siis ühel väga tormisel päeval oli meil kokkulepe, et me saame Kadriorus, umbes seal, kus on Apollo kuju, purskkaevu lähedal kokku. Kusjuures niisugune torm oli, et puud ragisesid ja purskkaev pritsis vett ei tea kuhu. Avasime väga kalli šampanjapudeli, mida mina ei ole niimoodi enne joonud, ja selle ärajoomise käigus tegi Tiina Kaalep mulle ettepaneku, et ma kirjutaksin. Ta enne midagi ei öelnud, aga tal oli see ilmselt kõik juba plaanis. Ta oli tegelikult selle sarja peale juba mõelnud."

Park märkis, et tema ajas alguses muidugi tagasi, et tema seda kirjutada ei taha. "Aga see oli aasta 2017 ja mu emal, Minni Nurmel möödus 100 aastat sünnist. Kuna ma siis kirjutasin, siis ma nii tahtsin, et see ei kaoks täiesti märkamatult ja siis ma kirjutasin Loomingusse ühe osa, mis on ka tegelikult siin raamatus sees. See pani mind ka selle asja peale rohkem mõtlema ja tegema ja ma avastasin ka asju, mida ma ei oleks üldse tahtnud avastada, mida ma ei teadnudki ajalukku süüvides," jätkas ta.

"Aga Tiina loomulikult on väga asjalik ja kangekaelne naisterahvas ja ta jätkas seda juttu, saates ikka aeg-ajalt sõnumeid, kas ma ikka teen, ja siis ma muidugi juba ütlesin, et ma teen, aga ma küll pikendasin seda tähtaega ja mõtlesin, et kuna mulle ei meeldi hilineda ja tahan tähtaegadest kinni pidada, siis oli see kõik mulle natukene keeruline. Kevad-talvel läksin hoogu ja kirjutasin, sest minu kirjutamised on alati niimoodi, et kui ma päris kirjutan, siis ma ei taha sellest enam ka välja tulla."

Park tõdes siiski, et raamatutest ja loomingust rääkimine talle üldse ei sobi ja talle ei meeldi üldse, kui inimesed selgitavad oma loomingut. "Ei kunstis ega kirjanduses, sest siis on alati midagi loomingus puudu ja teda peab väga pikalt selgitama, et keegi midagi loomingust üldse aru saaks. Ma tahan, et inimesed saaksid sellest aru omal tasandil, omaenda elude läbi. Näeksid seda, mida ma kirjutan. Nad võivad seda näha ka teisiti kui mina seda näen. Aga ma tahan, et nad saavad omale mingi selge pildi, mida ma ei tahagi rikkuda."

Ta märkis, et "Minu kuninglikud kaelkirjakud" on väga suures osas ilukirjandus. "Üks kriitik on ka öelnud, et seda võibki tegelikult lugeda kui romaani. Seda ei pea lugema kui elulugusid, sest kõik elulood on tegelikult ju romaanid."

Pargi sõnul üllatas teda selle raamatu puhul see, et ta on saanud tagasisidet rohkem kui kunagi varem ja seda väga ootamatutest kohtadest. "Küll ka oodatud kohtadest, aga ka niisugustelt inimestelt ja tahkudelt, kust ei oleks oodanud. See ajastu tegelikult on iseenesest väga paljusid puudutanud," märkis ta.

"Ajaloopilt tuleb kõige selgemini [esile] alati läbi inimeste. See, mida ei anna ajalugu kunagi ise päriselt oma faktide, ajajärkude ja kõige sellega. Ühe inimese elu tegelikult avab ajalugu väga suurepäraselt. Selle kõiki keerdkäike ja selle kõiki probleeme, sest inimese elu läheneb sellele sellisel argitasandil, mida me kõik mõistame. Sellepärast on see ilmselt inimesi puudutanud, ja väga isiklikult."