Luule Epner selgitas, et teosel "Mängitud maailmad" on kaks peategelast. "Need on Mati Unt ja Madis Kõiv, aga Mati Undist ei kirjuta ma siin mitte kui kirjanikust, vaid tegelikult kui lavastajast," lisas ta ja tõdes, et peale kahe peategelase on ka kaks kõrvaltegelast. "Mitte, et nad oleksid kuidagi vähemtähtsad, aga nendest ma kirjutan lihtsalt vähem, need on Nikolai Baturin ja Tiit Ojasoo."

"Raamatus on tegemist veel ühe paariga, sest neid näidendeid ja lavastusi püüan ma vaadata kahe mõiste või mudeli kaudu, mis moodustavad ka selle pealkirja," ütles ta ja selgitas, et üks neist on kujutluslik maailm ning teine on mäng, mis on teatriga seotud mõiste. "Õigupoolest võib ka öelda, et need maailmad ehitatakse üles mängu kaudu."

Epner nentis, et "Mängitud maailmad" pole tegelikult puhtalt kirjandusaineline, vaid on isegi natukene rohkem teatriraamat. "Ma olin isegi pisut meeldivalt üllatunud, et mind, kes ma olen tegutsenud nii kirjanduses kui teatris, just siin kirjanduse poolel kuidagi tähele pandi," ütles ta ja lisas, et ilmselt on teoses siis piisavalt kirjanduslikkust.

"Me oleme uhked selle üle, et Eesti on maailmas teatrikülastuste suhtarvult teine riik, esimene on Island," sõnas Epner ja rõhutas, et me paistame eriti suure teatriarmastusega silma isegi Põhjamaade kontekstis. Seda aga ei saa tema arvates seletada ühe põhjusega. "Ma arvan, et meie praegune rikkalik teatripilt ongi väga mitmekesine, sealt leiavadki endale midagi olulist ja huvitavat väga erinevad vaatajarühmad."

"Praegu on teatripilt natukene kriisi poole kaldu," ütles Luule Epner ja tõdes, et selliseid sündmusi, mis haaraksid suuri rahvahulki, on vähem. "Kirjanduspildis on ilmselt samamoodi, et harva ilmub suuri romaane, mida kõik inimesed loevad," nentis ta ja kinnitas, et selle asemel on meil väga palju erinevaid autoreid ja teoseid.