Kirjanduspreemia võitja Jim Ashilevi: "Unusta/Unista"on psühholoogiline triller, kus jääb palju ridade vahele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

14. märtsil anti välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus näitekirjanduse kategoorias võitis Jim Ashilevi oma näidendiga "Unusta/Unista". Ta märkis, et see oli esimene kord, kui ta proovis kätt psühholoogilise trilleri kirjutamises ja lisas, et seal jääb väga palju ridade vahele.

""Unusta/Unista" on esimene kord, kui ma proovisin kätt psühholoogilise trilleri kirjutamises," tunnistas ta. "Ma ei olnud varem sellist žanri-asja kirjutanud, sest mu eelmised kaks näidendit, mis on teatrilavale jõudnud, on olnud pigem sellised noore inimese tekstid, mis räägivad tunnetest."

"Mitte ma tahaksin pisendada oma varasemat loomingut, aga ma tundsin, et nüüd oli aeg küps selleks, et proovida kätt mingisuguses vormis, mis seab mulle teatavad piirangud, aga samas oma selliste žanrireeglitega annab kätte ka täiesti uued tööriistad, millega kruvida pinget, tekitada põnevust, intriigi ja närvikõdi. See tundus mulle väga huvitav seekord," sõnas ta.

Ta selgitas, et see on psühholoogiline triller, kus väga palju jääb ridade vahele. "Repliikide vahel on elektrist särisev pinge ja natukene toimub selline malemäng karakterite vahel, kes sisuliselt ainult vestlevad. Seal ei ole väga palju füüsilist tegevust. Kusjuures näidendi keskne karakter on terve oma kaare jooksul seal näidendis kinni seotud. Nii et näitleja saab kasutada ainult oma nägu, pead ja häält, et ennast väljendada."

Näidend "Unusta/Unista" on praeguse seisuga väga värske tekst, see sai kirjutatud 2018 suvel, märkis Ashilevi.

"Tartu Uuel Teatril oli ideedekonkurss ja psühholoogia instituut Tartu Ülikoolis pakkus ideena välja, et tehke meie juures mingisugune lavastus. Nad rohkem mingeid ettekirjutusi ei teinud ja siis üks asi viis teiseni ja ma sattusin rääkima selle tüki tulevase lavastaja Ingmar Jõelaga, kellel oli juba näitlejate punt koos, ja mis puudu oli, oli materjal," märkis ta.

"Ruum oli olemas, trupp oli olemas, aga materjali ei olnud. Minu ülesanne selles koosluses oli kirjutada näidend, mis oleks kuidagi seotud ja isegi inspireeritud sellest vapustavast auditooriumist, mille psühholoogia instituut meile andis."

See oli psühholoogia instituudi anatoomikum, kus kunagi ammu, 19. sajandi lõpus toimetas Emil Kraepelin, eksperimentaalpsühholoogia üks teerajajaid. "Me hakkasime vaikselt uurima selle instituudi tausta, mis seal on toimunud, mida Kraepelin seal tegi, ja sellest kasvas vaikselt välja näidend "Unusta/Unista", mis otsapidi jõudis hoopis meie lähitulevikku."

Ajaloolist näidendit ja lavastust nad see-eest teha ei soovinud. "Pigem uurime ja mõtleme, et mis saab inimestest juba lähitulevikus, kui me juba praegu saame geneetiliselt modifitseerida ja disainida beebisid, me saame väljendada oma maitse-eelistusi selle kaudu, et saaksime soovi korral juba praegu valida oma lapse silmavärvi, tema pikkust, võib-olla isegi iseloomu. Kui see kõik edasi areneb, siis kuhu me võiksime välja jõuda ja milliseid moraalseid ja eksistentsiaalseid küsimusi võiks kerkida olukorrast, kus meil ongi selline valikuvabadust," märkis Ashilevi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: