"See on ebaratsionaalsete inimeste ebaratsionaalse tegevuse vastandamine ratsionaalsele maailmale. Need tegelased on kordamööda nii ebaratsionaalsed kui ka ratsionaalsed ja nad ometigi püüavad näha selles maailmas mingit loogikat," kirjeldas Ehasalu lühidalt oma raamatu sisu.

"Ma usun, et seal on üsna mitu situatsiooni, kus ka lugeja tunneb ära ennast või seda hetke, kus ta on vaadanud kellegi tegevuse peale ja kas sisimas või avalikult naernud inimeste üle, kellest ta tegelikult midagi ei tea ja kelle tegevus tundub ebaratsionaalne, et mitte öelda napakas," lisas ta.

"Kõige taga oli lõppkokkuvõttes see, et mingisugune lugu hakkab sind kummitama ja siis sa räägid ta välja. Ma ei istu laua taha teadmisega, et nüüd mul on sõnum Eesti rahvale. Jumala eest, mul ei ole sõnumit Eesti rahvale. Ma loodan, et äkki see lugu lõbustab, paneb mõtlema ja on hea kaaslane lugemislaual," märkis Ehasalu.

Ta tõdes, et kultuurkapitali kirjanduspreemiate nominatsioon oli tema jaoks täiesti üllatav. "Ma olen ju kirjutanud ajaviitekirjandust, olen kirjutanud lastele, olen kirjutanud novelle, aga olles praegu samas nimekirjas nimedega, nagu Kai Aareleid, kes on minu meelest eesti kõige ilusama keelega kirjanik, või Martin Algus, kes kirjutab briljantselt väga erinevaid tekste, siis endal on natukene selline tunne nagu teise liiga jalgpalluril, kes kandideerib Ronaldoga samas liigas."

Head ajaviitekirjandust võiks Eestis rohkem esile tõsta, tõdes Ehasalu. "Ma olen ise Soome kirjandust õppinud, ja Soome kirjanduse ajalugu kunagi ka ülikoolis õpetanud ning selline kõrge ja madala kirjanduse vastandus on seal on väga põhjalikult läbi käidud. 70. aastatel hakati seal juba uurima ka ajaviitekirjandust. Kui algselt oli idee see, et see on justkui trepiaste, kust võiks tõsisema kirjanduse juurde jõuda, siis üsna pea jõuti selliste tulemusteni, et tegelikult need, kes loevad, loevad kõike, ja need, kes ei loe, need ei loe."

"Suur küsimus ei ole võib-olla ka see, et mitte mida sa loed, vaid kuidas sa loed. Tark lugeja saab ka kergemast tekstist enda jaoks põnevat ainest, mida edasi mõelda. Rumal inimene võib lugeda väga tasemel head kirjandust ja endiselt paistab silmadest sein. Nii et selles mõttes ei ole need küsimused ka alati nii üksühesed, et mitte see, milline on sinu kirjanduse loetelu, vaid kuidas sa seda loed."