"Kirjutusmasinakontsert in D" on seisnud muuseumiriiulil üle 30 aasta, nüüd on selle käsikirja põhjal kirjutatud kokku nooditekst, mille puhul tekkis korraldajate sõnul ka rohkem vastuseta jäänud küsimusi, sest küsida ei ole enam kelleltki.

1984. aastal Tartu Levimuusikapäevade ekspertide nõukogult parima muusikateose preemia pälvinud Alo Mattiiseni "Kirjutusmasinakontsert in D" on esmapilgul lihtsalt eriliselt humoorikas teos, kuid kirjutusmasina valik soolopillina ei olnud pelgalt muusikaline eksperiment, vaid kandis tollases ajas tugevat ühiskonnakriitilist ja sümboolset tähendust.

Nõukogude ajal oli kirjutusmasina omamine range riikliku kontrolli all, sest selle abil sai tekste lihtsamalt paljundada. Seetõttu kujunes rütmilisest kirjutusmasina häälest omamoodi vabaduse, tõe rääkimise ja süsteemiülese protesti sümbol.

Kontserdiõhtu nimiloo, Eino Tambergi "Concerto grosso" puhul on üheks soolopilliks saksofon. Sõjajärgsel perioodil ja külma sõja alguses võitles nõukogude režiim läänest pärineva kultuuri, eriti džässmuusika ja saksofoni vastu. Tambergi teos osutus aga erakordselt menukaks ja 1957. aastal pälvis see VI ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil kuldmedali, mistõttu kanti seda ette nii Ida- kui Lääne-Euroopas.

"Õieti polnud mul üldse kavatsust kirjutada concerto grosso't, tahtsin lihtsalt kirjutada kontserti. Kuna Eesti Raadio sümfooniaorkestris oli tol ajal palju meisterlikke puhkpillimängijaid, otsustasin kasutada puhkpilliansamblit. Pealkiri tuli aga liiga lohisev: "Kontsert viiele puhkpillile, klaverile, löökpillidele ja keelpillidele". Siis torkas mulle pähe, et kunagi nimetati selliseid teoseid concerto grossode'ks," on Tamberg meenutanud.