Olen oma nüüdseks pea kümnendi kestnud seotuse jooksul klubikultuuriga kogenud ja mänginud oma osa mitmes möödunud laines nii Tartus kui ka Tallinnas. Kuigi olen näinud professionaalset blaseerumist ja emotsionaalset apaatsustki, pole mõtteline ja kehastunud vaimustus tantsupõranda, klubi ja reivi vastu kuhugi kadunud. Nüüd, mil Eesti ehk kõige tõsiseltvõetavam klubi nimega Hall on andnud teada, et lähitulevikus ootab seal ees hoopis multi­funktsionaalne kultuurimaja, mida hakkab külastama kaasaegse klassikalise muusika huviline, ning oma uksed on sulgenud sama maja allkorrusel tegutsenud kvääriklubi Hungr, on põhjust tavapärane küsimus "kui terves seisus on meie ööelu?" pea peale pöörata ning minna seda haava ka lähedalt vaatama.

Kahel järjestikusel päeval sai hiljuti seda ka tehtud. Reedel toimus Hallis Goethe instituudi konverents "Dance Floor of Democracy" ehk "Demokraatlik tantsupõrand", kus küsiti ökosüsteemi ja avalike hüvede teenimise paradigmast lähtuvalt, kuidas muuta linna klubikultuur kestlikumaks, ligipääsetavamaks ning teha sellest demokraatlik infra­struktuuri osa. Järgmisel päeval istusin Tallinna arhitektuuribiennaali ja Sõltumatu Tantsu festivali vestlusel, kus arutati klubikultuuri ja arhitektuuri seoste üle. Reedel küsisin, mida tantsupõrand võimaldama peaks, laupäeval aga, millistes ruumitingimustes on see võimalik. Tegelikult on see eristus kunstlik.

Goethe instituudi konverentsil kõlanuga oli paljuski võimatu mitte nõustuda: öökultuuri ligipääsetavus ja esindatus peab ilmselgelt paranema ning turvalisus on oluline. Klubi võib mõjutada seda, kuidas tekivad kogukonnad ning kuidas koos ollakse. Kõik see on väga õige, aga pole ikkagi piisav. Klubikultuuris on progressiivsuse roll transformeerunud ning hakanud täitma intellektuaalset ruumi, mida võis varem kirjeldada märksa ambitsioonikama, ebaselgema ja ohtlikumana.

Tantsupõranda ambitsioon ei peaks piirduma olemasolevate ühiskondlike suhete õiglasema reprodutseerimisega, sest selle potentsiaal peitub võimes need ümber korraldada nõnda, et identiteet, hierarhia, keha, võõrus, omand, aeg ja töö satuksid uutesse kombinatsioonidesse, mida päevane, mittetantsiv eluruum ei võimalda. Klubi ei too kohana küll ilmtingimata kaasa emantsipatsiooni, sest tantsupõranda transformatiivne potentsiaal ei anna alust järeldada, et transformatsioon toimub automaatselt – küsimus, mida oli Goethe instituudi konverentsil ehk kõige enam tarvis toonitada.

Sotsiaalset ebaõiglust korrigeeriv muutus on päris muutus: rohkem intersektsionaalset esindatust esinejanimekirjades on muutus, sest kapital oma eri vormides jaotub teistmoodi. Seda järjekindlalt tehes võib muutuda ka see, kuidas valik langetatakse ja kuhu koondub institutsionaalne võim. See on tõsi ka siis, kui analüüsida ligipääsetavust, uksepoliitikat ja kaasamist, ent see ei aita ilmtingimata vastata küsimusele "millist suhet oleme muutnud?".

Mitmekesisem esindatus DJ-puldis ei lahusta iseenesest DJ ja publiku vahelist struktuuri ega omaniku võimu ruumi üle. Turvalise ruumi põhimõtted võivad teha radikaalsema sotsiaalse eksperimendi võimalikuks, aga nende olemasolu ei ole tõend eksperimendi toimumisest. Miks on korrigeeriv õiglus hakanud klubikultuuris kandma tõenduskoormat tema vabastava ja transformatiivse olemuse eest? Meetodist on saanud tulemus, tingimusest ambitsioon. Seesugust arengut soosib mugavus: korrigeerimist oskame mõõta, sest artiste, külastajaid, juhtumeid, koolitusi ja demograafianäite saab loendada. Palju raskem on mõõta inimestevaheliste suhete muutust, ühe inimese või kollektiivi võimendumist ja sümboolse korra ümbermängimist.

Just seetõttu pöördun siinkohal Mark Fisheri ajalooliselt spetsiifilise rave'i-käsitluse poole, sest tema seatud latt on nii ebamugavalt kõrgel. Reiv tähistas tema käsitluses hetke, mil uute narkootikumide, tehnoloogia ja muusika kombinatsioonis sai korraks kogetavaks täiesti teistsugune suhe töö, aja ja kollektiivsusega – postkapitalismi kummitus. Fisheri lähtekoht on erakordselt huvitav, sest viib määramatuseni: ühegi eksperimendi tulemusi ei saa ette teada. Kui teame, millist ruumi ehitame, millist identiteeti see tugevdab ja milliseid suhteid toodab, siis pole tegu enam eksperimendi ega transformatsiooniga, vaid kultuuriliselt administreeritud reaalsusega.

Klubikultuuris on sõna "risk" aga poliitiliselt kompromiteeritud, sest viitab vaikimisi vägivallale, halvale uimastipoliitikale ja tasuta töötavatele kunstnikele – kulude eksternaliseerimine on kultuurivaldkonnas niigi tuttav toimimisloogika. Kultuuriliselt vooruslik risk on teistsugune: see lubab institutsioonil loobuda osaliselt kontrollist tulemuse üle ning väljendub valmisolekus see määramatus enda kanda võtta.

Klubi uks on samuti riski maandaja, arhitektuuriline ühik, sümboolne relv, hierarhiate taastootja. Piir on kultuuriliselt produktiivne instrument: vaja võib olla kaitset vägivalla eest või hoopiski selleks, et tagada distants normist, millest ses ruumis üritatakse ajutiselt eemalduda. Kultuuriline tihedus ja pluraalsus, mida vajab mõni subkultuur, võib tähendada, et avatus ei saa alati olla kooskõlas laiema avatuse ootusega.

Seega ei tasuks uksest alati mõelda ligipääsuna ruumile, vaid ehk ligipääsuna neile võimekustele, mida see ruum toodab. Kui küsimusele, kas miski liigub sealt ka välja, on vastus "pigem mitte", on seda lihtsam nimetada seda küüniliselt hoopis kultuurienklaaviks.

Reedeses arutelus ütles üks Tallinna kultuuripoliitika esindaja lause, mis ajas lausa judinad peale: linn ju teab kõike, mis linnas toimub. Linnavõim võib nii arvata, sest kasutada on arvukas ametnikkond, kes viib läbi küsitlusi, omab kontakte, koostab strateegiaid ning hindab taotlusi. Ent kultuuriteoreetiliselt on linn, mis teab kõike, üks õudne konstruktsioon. Avalik võim saab teada ainult seda, mis on talle loetav: ta tunneb organisatsiooni, millel on registrikood; ettevõtmist, mille tarvis küsitakse luba; kultuurivormi, millel on nimi ja esindaja, ning probleemi, millest saab teha strateegilise eesmärgi.

Linnavõim saab alati hakkama olemasoleva välja kirjeldamisega, kuid kui loetavusest saab omaette ontoloogia, hakkab linna üle otsustama hoopis see, mille linnavõim suudab enda jaoks nähtavaks teha. Nagu ka tolles vestlusringis mainiti, on "usaldus" linnavõimule kõige olulisem. Kuid mis on usaldus? Usalduse aluseks on järjepidevus, kordus, teadmine, et maksumaksja raha läheb "õigesse kohta". Seega: mis peaks meid veenma selles, et ametnik teeb otsuseid, mis soosivad klubikultuuris julget mõtlemist?

Uued julged kultuurivormid saavad alguse alatihti nii, et linn ei saa neist mitte midagi aru, sest administratiivne keel ei ole seda kõike juba ära kodustanud. Kultuurivälja ideaalseisundiks ei saa pidada olukorda, kus kõik asjaosalised on laua taga, kõik vajadused kaardistatud ja need omakorda eesmärkideks tõlgitud. Linnavõim võib olla loonud hea süsteemi olemasoleva haldamiseks, kuid ei saa sugugi kindel olla, et ta on loonud süsteemi uue kultuuriilmingu tekkimiseks.

Ja selle kõige taustal pole vaja palju mõelda, et näha, miks on ühe moodsa euroopaliku linna unelm öökultuur, mida kannavad multifunktsionaalsed asutused: teater, baar, veidi tantsu ja käsitööõlu nende ristumiskohas – kõik jätkusuutlikult toodetud ja ette ennustatav. Linna jookseb nii turist kui ka sealt aastaid tagasi pettunult põgenenud noorkodanik.

Kultuuritaristust rääkides ei tasu seega üllatuda, et multifunktsionaalsusest on saanud uus status quo: Uus Laine, Paavli Kultuurivabrik, D3, Fonoteek jpt. Või võtkem hoopiski ehitusjärgus Siuru. Hoone ja selle ülalpidamine maksab raha ning järjepidev vertikaalne skaleerumine võimaldab kultuurile niigi pisikesest rahakotist eraldatavat raha võimendada. Ruumi saab võtta kasutusele päevaseks konverentsiks, õhtul kontserdiks, öösel klubina ning järgmisel päeval juba millekski sootuks muuks. Modulaarsus on lausa voorus, sest oma täie potentsiaali juures tähistab ta muutumisvõimekust, vabastades ruumi ühe konkreetse funktsiooni türanniast.

Kuid paindlikkus ja määramatus ei ole sama asi, sest isegi kui ruum on erakordselt paindlik, võib ta samal ajal olla täielikult ette määratud. Ning määramatus on miski, mida võiks tahta suurendada ja juurutada: see algab sellega, et ruumi kasutatakse valesti. Klubiarhitektuuris on huvitavamad sageli elemendid, mis on teiste kasutajate vaates üsna kasutud (v.a ehk galeriid): üleliia suur tantsupõrand, pimedad sopid, kitsad koridorid jms. Uue ajastu multifunktsionaalsuse paradigma alla need hästi ei mahu, sest universaalses sündmusruumis peab iga ruutsentimeetriga ratsionaalselt ümber käima. Kuid klubi ei pruugi tahta olla ratsionaalne hoone või paik.

Seega, kuidas mõtestada Halli muutumist laiemaks kultuuriruumiks? Kas põrandaaluse kultuuri kodustamisena ja tavapärase keskklassistamistsükli järjekordse ilminguna? Kui TABi arutelul ja biennaalil üldse esitati vägagi terav küsimus "Palju maksab?", siis meie klubikultuurile maksab see otsus rohkem, kui ehk tunnistada tahame. Seda vaatamata sellele, et omanikud reageerivad adekvaatselt praeguse aja kultuuritootmise tingimustele, püüdes ruumi võimalikult hästi üleval hoida, oma sihtauditooriumi mitmekesistada ning tegevust optimeerida. Multifunktsionaalsus on vorm, mida kannab optimeerimise loogika.

Halli transformatsiooni uueks mitte­transformatiivseks institutsiooniks ajal, mil hoonel ripub silt "We dance in transformation", võiks isegi olla põhjust leinata. Ja ehk peakski seda tegema, sest kaduda võib midagi, mille tagasitulekut sellisel kujul enam ei näe. Kuid lein ei saa kaua kesta. See samm ütleb palju enamat uue keskkonna kohta, milles klubi peab nüüd püsima. Majanduslikku hinda ei suudetud lõputult kanda, seega: üks kaob ja teine kohaneb ning nende erinevusest moodustub ühine struktuur.

Tuleviku vaates ei pruugi ööelu isegi vähemaks jääda. Kümne aasta pärast võib Tallinnas toimuda sama palju DJ-sette, rohkem festivale, ehk on ka rohkem tantsupõrandaid, kuid klubi ei pruugi enam olla institutsioon ega eraldiseisev nähtus. Pigem saab sellest lihtsalt üks teenus kultuurimenüüs, täpsemalt selline "veidi riskantne ja särtsakalt hapukas" šokolaadikook, mida mulle Pegasuse klienditeenindaja kunagi väsimatult üritas maha müüa.

Aga nii nagu restoran tellib tihtilugu koogid kuskilt sisse, sest pearoa kaalu need välja ei anna ja ega klient magustoidu pärast tule, võivad uute multifunktsionaalsete kultuurikeskuste operaatorid läheneda ka klubidele kui vajalikule osale menüüst, kusjuures tuleb pakkuda vaid piisav kvaliteet, et täielikult ei pettutaks. Helisüsteemil vahetatakse režiim, tossumasin pannakse ehk tööle ja olemas on ka DJ: kõik komponendid ja märgid on olemas, ent institutsioon ei pea elama klubiloogika järgi. Öö kui omaette kogemusväli ei määra tema ajakasutust ega ruumilist ülesehitust. Tantsupõranda ümber ei kogune aastatepikkust mälu. Niisamuti muutuvad sotsiaalsed korrad ja normid, sest ruumiga, kus käiakse vanaemaga kontserti kuulamas, ei suhestuta samamoodi nagu kultuuriliselt perifeerse ruumiga.

Klubi võib alles jääda, aga prioriteedid liiguvad ning samad ressursid peavad teenindama järjest rohkem eri tüüpi ettevõtmisi. Ajal, mil räägitakse vaimse tervise kriisist kultuurisektoris, on kummastav näha, et seda optimeerimiskultuuri, mida toetavad implitsiitselt nii valdkond, valitseja kui ka publik, taastoodetakse koos kõige rängema läbipõlemiskultuuriga. Eksperimentaalsus ja loovus vajavad mõttelist hingamisruumi, mida pidev optimeerimine ei jäta.

TABi arutelul nimetas Natalie Mets minu mõttekäiku idealismiks ning multifunktsionaalsust "loomulikuks arenguks" või asjade korraks. Idealism mind tõtt-öelda ei häiri, sest kultuur, mis seda ei tooda, võib enda julgelt nimetada ümber kinnisvarahalduseks. "Loomulik areng" selle igavesti ennustamatu vormi kirjeldamisel aga häirib.

Multifunktsionaalne kultuurikeskus ei kasva techno-klubi seest nagu liblikas nukust. Seesugune on vastus mitmesugustele survetele ja tingimustele, mis loovad mõttelise ning pragmaatilise raami, kus ressurssi kasutatakse võimalikult suurel osal ajast võimalikult kasulikult. Isegi kui poliitik seda nii näha ei taha, on see ikkagi poliitiline arhitektuur.

Kui minna tagasi Goethe konverentsi juurde, kus klubikultuuri väärtust nähti selliste avalike hüvede nagu kogukond, turvalisus ja demokraatia kaudu, siis – milleks klubile erakordne ruumiline autonoomia? Teised kultuuriasutused, näiteks raamatukogud ja muuseumid, koondavad samamoodi kogukonna, pakuvad kaasatust ja ühiskondlikku debatti. Kontserdisaal teeb linna atraktiivsemaks. Multifunktsionaalne kultuurikeskus võib teha kõike seda korraga ja hoonet kasutatakse seejuures märksa efektiivsemalt. Linnukesed saavad kirja nii suurfirmad, tehnokraadid kui ka veidi hädisem akadeemiline ringkond. Kui usume, et klubi peaks laskma hoone üle otsustada oma tantsupõrandal, oma transformatiivsel potentsiaalil, oleks vaja esmajoones välja selgitada faktor, mis sellise prioriteedi üldse võimalikuks teeb.

Ja seega astubki klubikultuur sisuliselt topeltlõksu: valdkond, sektor, distsipliin – kuidas seda ka kategoriseerida – on õppinud oma fenomenaalsust sõnastama administratiivselt arusaadavates kategooriates ning samal ajal järk-järgult vähendanud oma intellektuaalset, kultuurilist ja interdistsiplinaarset ambitsiooni, mis võiks tal lubada ehk toota midagi, mida ei ole võimalik enne tulemust ette ära kirjeldada. Mida rõhuvam on optimeerimisrežiim, seda raskem on nii ruumile ligi saada kui ka selle määramatuse potentsiaali üldse realiseerida. Seega: klubi ei oska enam päris hästi öelda, miks ta on eriline, ning samal ajal ei saa ta endale enam lubada ka eriline olla.

Ja võib-olla nii ongi: ajalugu teeb oma töö, enda eest ei seistud ja võib-olla vastavadki süüdistused hedonistlikus konformismis tõele. See on lihtne lõpp number üks: Metsikus Läänes säilivad vaid tugevad. Lihtne lõpp number kaks on turumajandus-kapitalism. Loomulikult on klubikultuuri emantsipatoorse pretensiooni sees ilmselge vastuolu ja seda vastuolu ei lahenda ükski programm. Ühel heal päeval võib klubi hägustada staatust, identiteeti ja inimestevahelisi suhteid, kuid järgmise õhtu tegemiseks tuleb ikkagi maksta üüri, käibemaksu ja kasvatada baarikäivet. Emantsipatoorne klubi rahastab oma põgenemist nendesamade suhete kaudu, millest tahetakse vähemalt ajutiselt välja astuda.

Kui suure osa ühe klubi siseelust määrab seega turuloogika ning kui palju on võimalik jääda ruumi, mis ei teeni? Programmijuhid lahendavad selle küsimuse ristsubsideerimisega: üks õhtu teenib, teine kulutab. Kuid ehk võiks mõelda hoopis ühe õhtu või terve hooaja kaupa: rahastuse, platvormi ja autonoomia saab üks üksus, kelle ainus roll on vastutada oma töö eest, olgu selleks sissepääs, sisearhitektuur või programm. Kas anda ressursse inimesele, kes ei oska kirjutada taotlust ega tõestada mõju? Kas on olemas tingimused, mis lubavad määramatusel olla arvestatav risk, ilma et selle hind maanduks artisti, korraldaja või külastaja õlgadele?

Eksperimentaalne institutsioon võtab riski enda kanda, hajutab seda, luues puhvreid, milles kunstiline või sotsiaalne ebaõnnestumine ei tähenda kellegi isiklikku katastroofi, ning teeb võimalikuks olukorra, kus lõpptulemus ei ole ette teada. Seega on ehk kõige radikaalsem kultuuripoliitiline samm luua säärane institutsionaalne ülejääk, milles kõik ei pea olema optimeeritud.

Kuid klubikultuuri kandjate enda retoorika liigub justkui vastassuunas. Küll räägitakse ohutusest, professionaalsusest, kaasavusest, mõjust turismile ja vibrancy'st (Goethe instituudi konverentsil sai sellest sõnast nii rõve stamp, et paha hakkas). Arusaadavalt on see enesekaitse, kuid enesekaitsest ei tohi saada enesekirjeldus.

Kui klubi kaotab järk-järgult oma võime olla kultuurilise institutsiooni esmane organiseeriv põhimõte, väheneb järjest enam ka klubikultuuri kultuurilise ja intellektuaalse ambitsiooni materiaalne kandepind. Lõpptulemus võib olla üsna veider. Klubi esteetika võib ellu jääda paremini kui klubi ise: bass, pimedus, suits ja DJ on olemas, ehk ka sotsiaalsed koodid, industriaalesteetika ja kollektiivsuse retoorika. Märkide väli on selge ja isegi üheselt mõistetav ning kõik selle saab tunni või kahega installida ja hommikuks eemaldada. Kuid puudu on see, mida ei saa installida: prioriteet. Ja just prioriteet toodab mälu, mis omakorda toob teadmise, mis lubab võtta riske, mida universaalsed lahendused ei luba, sest iga õhtu on uus konfiguratsioon. Kultuuriline spetsiifilisus on miski, mida ei saa kuidagi tehnilisse rider'isse sisse osta.

Ning klubikultuuri transformatiivne võimekus avaldub eriti selles tiheduses, mis koguneb pika aja jooksul ruumi, kehade, helide, normide ja institutsiooni(de) omavahelises hõõrdumises. Ükski komponent ise ei ole revolutsiooniline, kuid üheskoos võivad need ehk luua midagi, mida keegi ei osanud planeerida. Klubikultuurile ei tasu ehitada institutsiooni enne, kui on teada, milliseid võimekusi tahame institutsionaliseerida ning millise määramatuse võime selle käigus hävitada.

Linnavõim võiks teada piisavalt, et võtta enda kanda osa riskist ja vastutusest, mida kultuur ise kanda ei suuda. Kuid ta ei tohiks teada nii palju, et suudab juba ette kirjeldada kõike, mis tantsu­põrandal sündida tohib, millistel tantsu­põrandatel või milliste korraldajate käe all. Sest kui tantsupõrandast jääb alles ainult see osa, mida oskame ette planeerida, mõõta ja korrata, ei ole klubi tingimata surnud. Ta töötab edasi, aga tal pole enam midagi uut teha.

Eelmisel reedel ütles linn, et talle on teada kõik, mis temas toimub. Mina loodan, et ei ole.