Silvia Urgas: otse Hallist hälli

Arvestades vähenevat noorte arvu, kontsertide kõrget käibemaksumäära, üleüldist inflatsiooni ning raha võimu Tallinna linnaplaneeringus, on imelugu, et linnas üldse mõni alternatiivsem kontserdikoht või klubi tegutseb, nentis Silvia Urgas kultuurikommentaaris.
Paar aastat pärast seda, kui ööklubi Hall 2017. aastal uksed avas, hakati skeptiliselt arutama, kui palju päevi sellises asukohas ühele klubile üldse jäänud on. Noblessneri mereäärne kvartal on viimase kümne aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Inimesed, kes on endale ostnud kõrge ruuduhinnaga merevaatega korteri, ei taha kuulda öö läbi vibreerivat bassi või isegi mõelda sellise dekadentsi talumise võimalusele. Mis sellest, et ööklubi oli seal juba enne neid. Väärikas ja rahulik elurajoon peab enda mainet laitmatuna hoidma.
Isegi kui elumajad ööklubist esialgu veel üsna kaugele jäävad, ei jää magus krunt kinnisvarainvestoritele märkamatuks. Mitu aastat on räägitud sellest, et krundi omanik BLRT soovib sinna rajada piirkonna tihedust arvestades iseenesest üpris vajaliku lasteaia. See on pannud irvhambaid naljatlema, et varsti saab Hallist minna otse hälli ja vastupidi. Nüüd tundubki, et lasteaia-ööklubi kombo saab varsti teoks. Viimaste uudiste põhjal saab Hallist ümberehituse käigus multifunktsionaalne kultuurikeskus koos klassikalise muusika kontsertideks sobiva saaliga, väiksem ruum jääb alles ööklubile ning allkorrus restoranidele ja kohvikutele. Lasteaed tuleb, aga väiksemasse kõrvalhoonesse.
Kui plaanid selliselt teoks saavad, võib piirkonna gentrifitseerumise lõppenuks lugeda. Kuigi on väga tore, et erinevalt esialgselt plaanitust vana hoonet täielikult maha ei lammutata ning et ka ööklubi tegevus saab väidetavalt jätkuda, on kalli raha eest renoveeritud multifunktsionaalne klassikakontserte püüdev kultuurikeskus ikka täiesti teine asi kui seda oli vana Hall.
Äsja sulges uksed ka samas majas tegutsenud kväärklubi Hungr. Sümboolselt hakati samal nädalal kopaga lammutama ka halli hoonet Telliskivis, kus vanasti asus muuhulgas baar Suhe, mis on nüüd juba teist aastat avatud Manufaktuuri kvartalis. Asemele tuleb muidugi müstiline elajas nimega ärihoone, mis tähendab, et varem kõigile avatud kohta on nüüd asja vähestel. Lootusega, et Telliskivi kvartalist võiks taas välja kasvada mõni uus muusikaskene või legendaarne kontserdikoht nagu oli Hungri eelkäija Sveta, võib nüüd vist lõplikult hüvasti jätta. Bar IDA jätkuv olemasolu on veel väike ime.
Pannes ühte patta aina väheneva noorte arvu, kontsertide kõrge käibemaksumäära, üleüldise inflatsiooni ning asjaolu, et Tallinna linnaplaneeringus jääb ikka ja jälle peale raha võim, on imelugu, et mõni alternatiivsema suunitlusega kontserdikoht või klubi linnas üldse veel tegutseb. Hetkel on kaheks tõmbekeskuseks jäänud Kopli, mille südameks Paavli kultuurivabrik, ning Kristiinesse peitunud Ülase. Ka nende kahe piirkonna puhul on juba aastaid räägitud kinnisvaraarendajate survest ning võimalusest, et vanad hooned iga hetk lammutatakse.
Kultuurile raha jagades ning muusikaeksporti toetades võiks silmas pidada, et oleks ka kohti, kus ka mitte veel parketikõlbulikku muusikat teha ja kuulata. Ainult asjaosaliste endi entusiasmile lootma jäädes võime end varsti avastada olukorrast, kus üks multifunktsionaalne ärikinnisvara ajab taga teist ning pääsme kontserdile suudavad lunastada vaid need, kes ise kultuuri ja muusikaga ei tegele.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor





















