X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Elena Natale: raha ei ole peamine põhjus, miks HALL loodi

Meelis Vili ja Elena Natale
Meelis Vili ja Elena Natale Autor/allikas: Alana Proosa

Kohalikud alternatiivmuusikaasutused on võtnud eesmärgiks viia oma olemasolu 2024. aastal ka nende teadvusse, kes teevad otsuseid riigi tasandil. Muu hulgas minnakse uksele koputama sõnumitega sellest, kuidas subkultuurimajade olemasolu aitab turgutada turismi, panustada inimlikumasse linnaruumi ja ühiskonna arengusse üleüldiselt, kuid käsitletakse sedagi, mis takistusi peab selleks ületama, selgitasid liidu esindajad Müürilehele antud intervjuus.

Vahepeal näib, et meie rahvuslik psüühe on juba harjunud, et mingi intervalli tagant peame jätma hüvasti mõne skeenele oluliseks saanud subkultuurimajaga. Olen neid nimesid aastate jooksul ikka ja jälle artiklitesse trükkinud ning nüüd liitus nende ridadega värskelt ka Sveta Baar (millele pühendatud mälestusi saab lugeda siit). Kuigi mõnes mõttes võib kohtade sulgumist võtta elu- ja ettevõtlusringi loomuliku osana, jääb eriti kripeldama see, kui kaovad asutused, mis on rajanud endale aastate jooksul tugeva vundamendi nii kohaliku skeene arendajana kui ka rahvusvaheliste sidemete mõttes ning mille eestvedajad muidu ehk otsi kokku ei tõmbakski, kui see tüütu keeruliste majandusolude, koroona-, energiahindade ja sõjaveski lakkamatult ei jahvataks. Sinna tuleks lisada muidugi ka meie demograafiline omapära, mida mainitud tendentsid veel omakorda mõjutavad.

Seoses viimasega kummitab mind endiselt Sveta kaasasutaja Madleen Teetsov-Faulkneri lause meie oktoobrikuus ilmunud DJ-kultuuri artiklist: "Inimestele meeldib, et mingi koht on olemas, aga nad tegelikult ei panusta sinna nii palju. Nad ei mõtle, et kui sa mingit kohta ei külasta, siis see võib ära kaduda." Selleks et sulgemine ja pidev ots otsaga kokkutulemine ei peaks olema paratamatus, otsustasid juba oma muresid üksteisega jaganud Roman Demtšenko (Paavli Kultuurivabrik), Villem Varik (Mulks), Jaan Kroon (Genialistide Klubi) ning Elena Natale (HALL) ja Meelis Vili (HALL) käised üles käärida ning asutada Eesti Ööelu Liidu, mille eesmärk on koondada ööelus tegutsevaid ettevõtteid ning tuua valdkonda puudutavad teemad laiema avalikkuse ette. 

Kui nüüd korra aasta lõpule tagasi vaadata, siis detsember on kõiksugu jõuluürituste ja muidu pidusemate meeleolude aeg. Kas klubide jaoks on see majanduslikult parem periood?

Elena Natale: Klubidele on see kindlasti parem aeg, aga mulle tundub, et nii kõva ikka mitte kui mõned aastad tagasi.

Jaan Kroon: Meie majas oli detsembris palju teatrit ja nädalavahetused olid ka suhteliselt rahvarohked, aga ma väga kardan, mis jaanuaris saama hakkab.

Meelis Vili: Tiirutasin spetsiaalselt ühel jõulueelsel laupäeval veidi linnas ringi. Vanalinn oli ikka täiesti puupüsti rahvast täis.

Elena: Samas on tunda, et turiste on puudu. Enne sõda oli rohkem inimesi, kui venelased ja soomlased siin käisid, aga nüüd on kõik paanikas. 

Meelis: Soomlasi ei märka üldse enam eriti.

Elena: Kui lähinaabrid siin ei käi, siis me teame, miks see nii on. Eestis on ju asjad nii kalliks läinud, et nad mõtlevad kaks korda, enne kui siia tulevad. Kui hotellitoad ja laevapiletid maksavad topelt, siis see kõik mõjutab inimesi.

Villem Varik: Kahjuks puuduvad tõesti mõistlikud transpordi otseühendused, eriti mis puudutab mitte-Tallinna. Kas külastada välisturistina sama hinna eest äkki Berliini või Küprost, mis on ühtlasi odavamad?

Roman Demtšenko: Ma sain detsembris head siseinfot, kui Stockholmist tulles maandusin ja takso võtsin. Taksojuhid on ju linna hääl – nad teavad, mis toimub. Taksojuht rääkiski, et ühel reedel oli väga hull olnud. Venuses käis pidu juba järjekorras ja ta viis terve öö inimesi erapidudelt klubidesse. 

Meelis: Inimesed käivad väljas korra enne jõule, siis aastavahetusel, ja kardan, et seejärel vajub kõik jälle tühjaks.

Elena: Korraldasin detsembri alguses ISOLA pidu. Isegi kui artistidega soodsamad hinnad läbi rääkida, jääb ikkagi mõnesaja inimese jagu puudu, kui tahad luua kunstipärasemat produktsiooni ehk investeerida dekoratsioonidesse, valguslahendustesse ning professionaalsetesse tantsijatesse. Võid pakkuda ka miinimumprogrammi lihtsalt muusikaga, aga inimesed ootavad, et on midagi rohkemat. 

Meelis: Nagu üks minu ja Romaniga intervjuu teinud ajakirjanik mainis, siis mõtled ikkagi läbi, kas jaksad kord kuus välja minna. Pilet maksab 35, takso 10–15, tahad veel süüa, jooki ja siis lähebki sada eurot. See on mõne jaoks 10 protsenti kuupalgast. Kallis on.

Ma saan aru, et Ööelu Liidu loomise mõte oli õhus pikka aega. Mis oli viimane piisk karikasse?

Elena: Ma arvan, et Sveta Baari sulgemine, aga ka see, kui ükskord koos maha istusime ja oma kontoseisudele otsa vaatasime. 

Roman: Sveta teema oli üks asi, aga samuti pikemaajaline halb seis. Käisime üksteisel mitu kuud külas ja kurtsime, kui pask kõik on. Lõpuks tunduski, et on aeg midagi ette võtta, selle asemel et kõik kohad kambakesi paari kuu pärast kinni panna.

Meelis: Sellest aastast tõusis alkoholiaktsiis 5 protsenti, käibemaks on varasema 20 protsendi asemel 22 protsenti. Hindu me seitsme protsendi võrra tõsta ei saa. Kui peaks tõstma, siis võib-olla mingi 20 protsenti, aga keegi ei osta siis midagi. 

Mis on teie esmased eesmärgid ja kas olete juba nende kallal tööd alustanud?

Elena: Jaanuari alguses on tulemas esimene üldkoosolek, kus liikmed valivad juhatuse. Kõige olulisem on praegu see, et meil oleks eestvedaja. Me hakkame igal pool nendest teemadest rääkima, see töö juba käib, aga tundub, et 2024. aastal teeme lobitööd ülejärgmiseks aastaks, et kokkuleppeid saavutada.

Roman: Meil on kaks suuremat eesmärki. Üks on hästi konkreetne: selleks hetkeks, kui kinnitatakse 2025. aasta eelarve, oleme ennast juba päris hästi sisse push'inud ja saame rääkida sellest, et terves kultuurivaldkonnas kehtestataks piletitele käibemaksusoodustus. Laiemalt on eesmärk edastada sõnumit, et on viimane aeg hakata käsitlema ööelu, kontserdiklubisid ja muid tänapäevaseid muusika ja kultuuriga seotud teemasid riiklikul tasandil. Ma ei taha muidugi tekitada mingit vastuseisu, aga me ei saa rääkida riiklikult kogu aeg ainult klassikalisest muusikast ja folgist, mida praegu palju tehakse. Tallinna linn lõi küll elava muusika kontserdipaikade toetusmeetme, mille üle kõigil on väga hea meel, aga see on jällegi linna tasandil. Tahaks, et need teemad jõuaksid ka kultuuriministeeriumi ja riigikogu kultuurikomisjoni lauale, otsustajate teadvusse.

Villem: Et oleks üks selge hääl ja sisu, mis võtab arvesse kõiki ööelu pooli – taksondusest heli ja valguse ning üldiselt klubide ja korraldajateni.

Jaan, teil sellist otsest kontserdiklubide toetust Tartus ei ole. Kuidas te välja veate?

Jaan: Meil pikaajalist toetust ei ole, linn toetab, aga see toetus täpsustub siis, kui kinnitatakse linna eelarve. Praegu ei tea, mis saab. Seisame kõik väga ebastabiilsel pinnal, keegi ju ei oma maja, kus tegutsetakse, me sõltume rendipindadest. Kui linna toetus oleks tugevam, siis see tasakaalustaks jällegi muid tegureid, mis on meie jaoks suuremad riskid. Meil pole tegelikult ka mingit kindlust seoses siin kesklinnas tegutsemisega, mis võiks klubidel tegelikult olla, näiteks uute naabrite kontekstis. Kui keegi ehitab meie lähedale elumaju, siis praegu oleme meie need, kes peavad ära minema. See risk on kahjuks alati olemas.

Kas teile tundub, et peate üldse 2025. aastani vastu?

Roman: See ongi hea küsimus. Ei tea. 

Elena: Isegi kui ei saa hakkama, siis peab saama hakkama. Need on teised põhjused, miks me uksi lahti hoiame. See ei ole mingi äri. Sa lihtsalt kaotad kogu aeg raha, aga see pole loogiline, et niimoodi peab olema. 

Siim Nestor viitas hiljuti sellisele tendentsile nagu agrostumine, mis kujutab endast muusikaelu valikuvõimaluste vähenemist, üheülbaliseks muutumist, enda jaoks arusaamatutest nähtustest eemale hoidmist jne, mille juured on ühest küljest jällegi kinni majanduses, sest alternatiivne muusika nii palju raha sisse ei too. Kuidas maksutõusud teie programmile mõjuvad?

Roman: Need on kõik rasked otsused, aga Paavlis näeme, et inimesi huvitavad järjest vähem klubiõhtu tüüpi asjad, kus ei ole headliner'it. Üle linna toimivad sellised üritused, kus on mingi spetsiaalne teema, suur booking või suuruse poolest midagi festivalisarnast. Kuna meie book'imise kontaktid, eriti just bändidega, on väga kõvad, siis lihtsalt otsustasime, et läheme full in. Selle asemel et teha kolm keskpärast üritust, tundub praegusel ajal infotarbimise kontekstis ja just sotsiaalmeedia mõttes loogilisem teha üks suurüritus kolme väiksema asemel. Mulle näib, et väga paljud ei käi isegi väljas mussi kuulamas. Väljaskäimise muster on nihkunud järjest sotsialiseerumise poole. Inimesi huvitab aina rohkem see, kus on nende sõbrad ja mis on need moodsad üritused, kus olla. Meie seniseks suunitluseks on olnud kontsert, mis kestab ca üheteistkümneni, siis on väike paus ja südaööst läheb peale nii-öelda öine programm, aga on näha, et öine programm lihtsalt tapab rahaliselt selle õhtuse asja ära. See olukord kestab ilmselt suveni, sest meil on ilus väliterrasside ala ja suvel tahavad inimesed seal väga hängida, aga praegu tõmbame seda ööelu natuke kokku. Välja arvatud siis, kui on mingi väga kõva artist, kes toob kohale vähemalt 300–400 inimest. 

Elena: Meie ei saa ööelu kärpida, sest see ongi meie suunitlus. Probleem on selles, et alternatiivsema suunaga ei suudagi alati saali täis tuua ja mingitel hetkedel, kui pangakontol on alles väga vähe raha, käibki peast läbi karm mõte, et kas peaks ise ka rohkem peavoolu moodi tegutsema, aga see ei ole see. Huvitavamad asjad jäävad ju siis tegemata ja raha ei ole peamine põhjus, miks HALL loodi – see pidi olema alternatiivne koht, mis loob ise artiste ja tõstab esile kohalikke, mitte ei too ainult kedagi väljast ega vii raha Eestist minema. Me tahame kindlasti enda rajal jätkata – pakkuda kõrgetasemelist ööklubi ja öökultuuri. See on hea, et on poppi, aga peaks olema ka teist poolt.

Meelis: Mingil määral paneb see meid ka rohkem mõtlema, tegutsema ja uuenduslik olema, et ei jääks kinni ühe kontseptsiooni külge.

Villem: Olen Meelisega täiesti nõus. Ega keegi, käed taskus, istuma ei jää, vaid tegeleme enesehävitusliku tööga edasi.

Ööelu Liidu üks eesmärk on soodustada koostööd. Kuidas see toimiks?

Elena: Kui rääkida klubiõhtutest ja suurematest üritustest, siis saame omavahel koordineerida. Kui näiteks Paavlil on midagi suuremat tulemas, siis nad ütlevad meile ja me ei book'i ise samaks õhtuks mõnda suurt artisti. Äkki teeme ühel päeval koos terve festivali. Paneme klubide vahel bussid sõitma (naerab)

Jaan: Meil eriti palju koordineerimist pole. Kui on hea õhtu, siis on kõigil hea õhtu. Tartus on selliseid nišikohtasid kahjuks praegu vähemaks jäänud, nii et seda probleemi eriti pole, et palju sarnaseid üritusi ühele õhtule satuks.

Keda te üldse Ööelu Liiduga liituma ootate?

Roman: Neid, kes langevad ööelu korraldaja mõiste alla.

Meelis: Ööklubisid ja kontserdipaiku, kellel on kunstiline taotlus ehk teisisõnu kureeritud programm, mille sisu peegeldab nende olemust. 

Villem: Lisaks ka festivalide, kontserdisarjade ja pidude korraldajaid.

Mis lahendusi te näete seoses alkoholimüügi piiranguga, mis rahuldaksid kõiki pooli?

Villem: Meie peamine fookus on ikkagi kontrollitud tarbimine.

Elena: Klubid ongi see koht, kus lahendusi leida.

Roman: Kogu alkoholimüügiseadus on olnud alati suunatud klubide ja baaride vastu, aga tegelikult ei vaata keegi suurt pilti. Kui inimene on klubis täis, siis see ei tähenda, et ta ennast just klubis täis jõi. Väga paljud joovad oma pudeli viina enne sissepääsu ära ja saabuvad juba sellises staadiumis. Teine probleem on alaealistega. Te kõik olete ise alaealised olnud ja saanud vajaduse korral klubidesse sisse, mõni täisealine sõber ostab kokteili ja nii edasi. See oli meil Svetas suur probleem, et hängitakse kambakesi ukse juures, keegi täisealine ostab kolm šotti või õlut, viib need kuhugi nurga taha ja inimesed joovad need ära. Kontroll peaks muidugi parem olema, aga kui majas on 300 inimest, siis sa ei saa ju iga inimese puhul uurida, et ega tal mõnda sõpra nurga taga pole. Kui needsamad nurga taga pudeli viina ära joonud täis- või alaealised sinu klubi ees laamendama hakkavad, tuleb politsei ja sa saad ikkagi selle probleemi enda kaela. Muidugi on lihtne näidata näpuga klubi suunas, mis on kohe üle tee.

Meelis: Ma ise pooldan ikkagi alkoholilitsentsi, mille järgi kohad ära jaotada – see oleks kõige mõistlikum ja bürokraatlikum otsus. See hõlmaks näiteks vastutustundlikku müüki ja hoolitsemist ka selle eest, mis toimub klubi ümber, sh puhtuse hoidmist ning tagamist, et ei ole mingit lärmamist. 

Elena: Alkoholilitsentside puhul võiks kindlasti analüüsida, millal on ettevõtte äritegemise aeg, ja võtta arvesse ettevõtja vajadusi. Ei ole mõtet arvata, et inimene läheb ööklubisse varakult. Kui ööklubi peamine tegutsemisaeg on vahemikus 00.00–06.00, siis peaks ka litsents olema vastav. 

Jaan: Me suudame iseenesest turvalisemat keskkonda pakkuda. Samas, kui praegu klubides ja baarides tarbimine väheneb, siis üldiselt alkoholimüük suureneb. See ei tundu eriti hea areng.

Roman: Just ilmusid ju suured artiklid, et inimesed tarbivad järjest rohkem kodus. Alkoholipoodide kasumid on kasvanud.

Meelis: Alkoholiaktsiisi on ühtlasi rumal tõsta iga aasta 5 protsendi võrra. Tõstke kohe 20 protsenti ja ongi tehtud. Siis on lihtsam majandada, inimesed harjuvad kiiremini ära. Me ei ole koht, mis hakkaks 5.20 eest õlut müüma. 

Olete rääkinud ka ööelu töötajate töötingimuste parandamisest. Mida see hõlmab?

Villem: Igal ööeluga seotud töökohal on suur ja kandev roll isiklikul kirel ja seda tuleb toetada tihtilugu korraldaja enda ressursside arvelt. Konkurentsivõimeline palk ning puhanud ja kirglikud kultuuritöötajad oleks juba üks esimesi ja suuremaid võite.

Oma liikmetele saadetud kirjas mainisite ühe huvisuunana ka kaitset gentrifikatsiooni eest. Mis võimalus on üldse gentrifikatsioonilaine all ellu jääda? 

Roman: Rahvusvaheliselt saab välja tuua juba päris mitu näidet, nagu agent of change'i printsiip Suurbritannias, mille kohaselt peab muutuste eest vastutama see pool, kes muudatuse kaasa toob (näiteks kui kontserdipaiga või klubi juurde ehitatakse korterelamu, peab heliisolatsiooni eest maksma arendaja või ühistu, kui aga elamurajooni juurde kolib kontserdipaik või klubi, peab isolatsiooni eest maksma viimane – M.M.). Mina kuulsin sellest Liveurope'i konverentsil, kus me just Stockholmis käisime. Järjest rohkem toimub arendajate ja selliste esindusorganisatsioonide nagu Ööelu Liit vahel arutelusid selle üle, kuidas arvestada uusarenduste puhul inimeste sotsiaalsete vajadustega. Mida saaks teha, et neid alasid paremaks muuta ja sinna elu sisse puhuda? Kas või mõni kohvik, kus mängib muusika. Skandinaavias on see juba täiega teemas. Ka meil on arendusi, mille puhul saab aru, et ei ole arvestatud inimeste vajadustega, ja seal ei taheta hängida. 

Elena: Ei olegi vaja ehitada tervet tsementmetsa. Tööstushoonete ümbertegemine kultuurihooneteks on hea näide sellest, kuidas linn muutub inimeste jaoks huvitavamaks ja väikeettevõtted saavad tegutseda. 

Roman: Siin on ka Sveta väga hea näide. Riigi tasandil peetakse oluliseks seda, kuidas me tegeleme turismile kaasaaitamise, ööelu võimaluste pakkumise ja sõnumite edastamise kaudu Eesti mainekujundusega väljapoole, aga tihtipeale jäetakse välja klubide ja ööelu mõju kohalikele noortele. Noorte jaoks ongi need klubid ja muusika miski, mille kaudu ennast identifitseerida. Saime pärast Sveta sulgemist inimestelt sõnumeid, et nüüd on Raadio 2 õhtune vöönd kinni, Sveta kinni, meil ei ole siin kusagil käia, me läheme siit riigist minema. Neid oli kümneid. Ja seepärast räägimegi sellest, et ööelu ja tänapäeva muusikaga seotud teemad vähegi riiklikule tasandile viia. Muidugi on see hea mainekujundus ja võimalus siia turiste ja IT-ettevõtteid meelitada, aga ei käsitleta seda, mida me pakume noortele – võimalust identifitseerida ennast kogukonna kaudu, sotsialiseeruda ja leida uusi sõpru, kuulata muusikat ja näha live'is artiste, keda nad muidu poleks lootnudki Eestis näha. Kui siin pole varsti enam ühtegi klubi, kus käia, ja noortel pole midagi teha, siis nad kolivadki ära nagu aastatel 2008–2012, ja siis peame tegelema sellega, kuidas neid tagasi tuua.

Elena: See on nagu pisut teistsugune kultuuriidentiteet, mis ei ole päris laulu- ja tantsupidu, vaid laulu- ja tantsupidu, mis toimub öösiti, natuke teisel viisil ja toob ikkagi inimesi kokku. On oluline, et inimesed tunneksid, et nad kuuluvad kuhugi.

Roman: Meie praegused rahastussüsteemid on suunaga ülevalt alla, raha antakse suurtele asjadele, nagu Rally Estonia ja Ironman, maine kujundamiseks, suurürituste toetusmeetmed on riigi tasandil juba välja arendatud, aga see peaks just altpoolt üles liikuma. 

Elena: Kui kohalikel ettevõtjatel, kes ei tegele peavooluga, on raske, siis nad kaovad lihtsalt ära, aga on vaja, et olemas oleks ka kvaliteetne alternatiivkultuur. Kui ma Eestisse tulin, oligi kõige kõvem asi see, et said luua midagi, mis ei olnud tavapärane. Oli võimalus teha asju, mis said kasvada. 

Kuigi keerulistel aegadel tekib viljakaid ideid, siis kas teil on vahel ka tunne, et nüüd enam üldse ei jaksa?

Elena: No ma arvan, et kord nädalas. (Naerab)

Roman: Tavaliselt teisipäeval, kolmapäeval. Kui kogu nädalavahetuse kasum on juba kulutatud, aga võlad ei ole vähenenud. 

Villem: Nõustun Romaniga, et igal teisipäeval ja kolmapäeval, aga samas on kuulajad ja nautlejad, kes meie programmi tarbivad, ikkagi põhjus, miks seda edasi teha.

Oleme juba rääkinud alkoholimüügi piirangutest ja gentrifikatsioonist, mis pakuvad Eestis üsna palju kõneainet. Mis on teemad, millega soovite tegeleda, aga mida pole kohalikus kontekstis võib-olla nii palju käsitletud?

Meelis: Viia ööelu samale tasemele kui ooper ja teater. See oleks üks asi, mille võiks ära teha, aga see on kauge tulevik. Kui mingi artist teeb live'i, siis ta on pannud sinna tohutult aega ja energiat ning investeerinud tehnikasse. See ei jää kuidagi alla mõnele tšellokontserdile või teatrile. See on rets töö ja ka visuaalselt äge. Heliisolatsioon on teine asi, et me naabreid ei segaks. 

Aga ligipääsetavus?

Roman: Ligipääsetavuse ja eriti just kättesaadavuse puhul on teemaks jällegi eelkõige raha. Kui iga teine ettevõte riigis maksab 22 protsenti käibemaksu, siis me maksame veel lisaks 5 protsenti Eesti Autorite Ühingu tasu ja piletiplatvormi vahendustasu. Meie mahaarvamised saadud tulust on 27 protsenti ehk siis 5 protsenti suuremad kui igal teisel ettevõttel riigis. See kruvibki hinnad lakke, inimestel pole ressurssi, et nii palju osta.

Meelis: Invalift oleks ka päris hea tegelikult.

Roman: Rootsis on igal pool invaliftid. Alati on üks inimene, kes aitab puudega inimesi. Riik on andnud kohtadele raha, et Rootsi invaliidide elu paremaks teha ja aidata neil üritustel osaleda.

Üks taak, millest ei saa samuti mööda vaadata, on siinne inimeste vähesus. 

Roman: Kui me ei räägi käibemaksust, siis see on probleem number üks – meil ei ole kriitilist massi. Ütlen alati naljaga pooleks, et Eesti ongi kõige ebamugavam riik, kus sellist äri teha. Me oleme Euroopas kõige kaugemal. Artistid ei jõua meieni, logistika on keeruline, lennuühendused nõrgad. Lisaks on meil väga vähe rahvast ja meil on kõige kõrgemad maksud kultuurivaldkonnale. Noh, mis te tahate? Me oleme siin, kuna mingil põhjusel meile väga meeldib see riik ja meile meeldib see, mida me teeme.

Jaan, Tartu on tudengilinn. Kas tudengid veel viitsivad väljas käia? 

Jaan: Mida keerulisem on seis, seda vähem jääb meil ruumi riskimiseks ja huvitavate ürituste arendamiseks. See, kus me praegu kesklinnas asume, ühiselamute lähedal, on muidugi klubile kõige õigem koht. Tudengielu pärast ju inimesed ka tulevad Tartusse õppima ja see on see, mida nad pärast meenutavad. Meie maja ei pea alati puupüsti täis olema, aga huvitavamatele asjadele, millest kasvavad välja uued sarjad, peab ka võimalus jääma. 

Villem, kuidas sa Viljandi olukorda kommenteeriksid? Kuidas seal rahvast jagub ja riskiruumi on?

Villem: Rahvast võiks alati rohkem olla, eks tuleb hoogsamalt ja tihedamalt programmi toota. Kurb tõsiasi on kahjuks see, et külastajatel on tunduvalt vähem vaba raha, mida kultuurivaldkonna ja hobide peale kulutada. Kui varem võis klient kulutada ühele üritusele koos piletiga ligikaudu 25–50 eurot, siis praegu räägime ikkagi 15–30 eurost. Samas kvaliteeti ka ei saa langetada.

Lõpetuseks küsin, mis on teie kolm soovi, et saaksite ajada oma asja ilma suurema võitluseta?

Roman: Kaasav kultuuripoliitika. Et meid võetaks inimestena tõsiselt ja ühiskonna osana nii linna kui ka riigi tasandil. Eelkõige on meie jaoks oluline dialoog, et saaksime rääkida politsei, rahastusfondide, kultuuriministeeriumiga. Praegu on tihtipeale selline tunne, et me oleme need halvad inimesed, kelle pärast politsei öösel väljas on. Meil oleks väga palju öelda, aga see on muidugi jällegi meie töö. Liidu alustamise taga oligi mõte algatada eri pooltega neid dialooge. 

Meelis: Koostöö teiste riikidega on samuti oluline, et meie artistidel oleks võimalus näidata end ka teistes kohtades. Meil on tegelikult väga head artistid. 

Roman: Teine ideaalmaailm on see, kus me ise valdkonnana omavahel rohkem suhtleme, mis nüüd tegelikult järjest toimubki. Arvan, et mina ja kõik siin vestluses osalevad inimesed ei ole kunagi omavahel nii palju rääkinud kui praegu. Ööelu chat käib kogu aeg. Ja lootus on, et teeme seda laiemalt ning ka teised klubid ja kohad liituvad. Ja muidugi väiksem käibemaks, let's go!

Elena: See käibemaksuteema võiks küll laieneda kõigile, kes pakuvad kultuuriprogrammi ja müüvad pileteid. Sellest on tegelikult väga kaua räägitud, me ei ole esimesed, kes seda välja toovad. Kui annad piletitulust 22 protsenti ära ja kõik kulud kasvavad, lähevad piletid kallimaks. Reaalsus on see, et piletihinna liiga madalale toomine tähendaks kvaliteedis allahindluse tegemist ning see mõjutab ka artistide honorare ja tähendab, et artistid on samuti vaesemad. Me hakkame niimoodi artiste kaotama, nad ei jaksa enam kunstiga tegeleda. Meie unistus on see, et kvaliteetne ja suur alternatiivklubi saaks Eestis edasi tegutseda ja areneda. Me teame, et HALL on oluline suurele hulgale inimestele. Meil on seljataga seitse aastat tööd läbi keeruliste aegade, nagu koroonakriis, sõda ja majanduskriis, aga samal ajal näeme, et HALLi mudel on rahvusvahelisel tasandil võimekas ja on tugevaid kohalikke artiste, kellega tööd teha. Unistame sellest, et tulevikus oleks võimalik luua agentuur, mis ekspordib nii elektroonilise muusika artiste kui ka nende muusikat, tahame ehitada koostöös teiste Balti riikidega elektroonilise muusika artistide võrgustiku jne. Aga põhiline on see, et kui linnal on klubid, on see noorte jaoks rikkam keskkond. Neil on kvaliteetse muusika, heli ja hea atmosfääriga kohad, kus neid võetakse sellisena, nagu nad on, ja kus saab tantsida, mis on omamoodi teraapiline, eriti keerulistel aegadel. Alternatiivne klubi on mitteformaalne õppimiskeskkond. 

Jaan: Me seisame kogu aeg väga ebastabiilsel pinnal, juba see oleks suur asi, kui hullemaks ei läheks.

Meelis: Koostöö on number üks asi, nii riigiasutuste, klubide kui ka inimeste vahel!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: