Pormeister tõdes, et tunnustus jahmatas teda põhjani. "Seda enam, et ma olin eelmisel aastal sellele preemiale nomineeritud. /.../ 23. oktoobril mõtlesin rahu säilitada, esimesel poolel üritusest see ka õnnestus, kuid teisel poolel, kui jõudis preemia aeg kätte, hakkas süda ikka päris tugevasti põksuma," tõdes ta.

Eve Pormeister on pühendunud kirjanduse tõlgendaja ja populariseerija. Tema käsitlustes ja analüüsides kajastub maailmakultuuri sügavam vaimsus. Eesti autorite loomingu asetab ta sageli maailmakirjanduse konteksti, loob seoseid ja toob nähtavale seni varjatud paralleele ning mustreid.

Pormeister märkis, et astus Eesti kirjandusmaastikule hirmus suure hilinemisega. "Ma olen jõudnud seal tegutseda vaid kümme aastat. Oma kohta Eesti kultuuriruumis, läbi kirjanduse ei olnud ma tegelikult veel määratlenud. Kui välja arvata see, et ma tundsin end Eesti kirjandustegelaste ja -uurijate seas tsunfti välisena. Paiguti ka naivistliku kirjutajana. Eelkõige oma teistmoodi keelekasutuse pärast. See kahe keele, eesti ja saksa, vahel olemine, kahe keele piiri peal kulgemine ajas vist vahel segadusse. Samas ma ka vahel nautisin seda," tõdes Pormeister, kes õppis Lydia Koidula nimelises keskkoolis matemaatika-füüsika klassis.

"Saksa keeleni viis mind soov reisida kunagi Austraaliasse oma vanatädi juurde. Inglise keelt ei olnud ma õppinud, kuna koolis, kus ma alustasin, oli ainult saksa keel. Nii hakkasin ma võtma saksa keele eratunde õpetaja juures, kes oli tulnud meile Tallinnast kolmeks praktika aastaks. Sedasi proovisin astuda Tartu Ülikooli, kuhu mind ka vastu võeti. Sealt viis saatus mind Leipzigi ülikooli. Niimoodi hakkas kõik veerema," jutustas Pormeister, kes õppis Leipzigis nn germanistika välismaalastel osakonnas. Esimene suurem teadusprojekt puudutas aga saksakeelset Šveitsi kirjandust.

Kirjandusteadlane tõdes, et neil aastatel oli saksakeelne kirjandus talle lähedasemgi kui emakeelne. "Võib-olla paelus mind esialgu ka nende naiste julgus. Nii palju oli juba 1990. aastatel saksakeelses Šveitsi kirjanduses naiskirjanikke. Seal ei lugenud vanus, milles nad kirjutama hakkasid. See vaimustas mind samamoodi," lisas ta.

"Alates 2016. aastast hakkasin ma intensiivsemalt tegutsema eesti keeles. Kui nüüd pärast seda austavat tunnustust meie kirjandusmaastikul proovida iseennast positsioneerida ja identifitseerida: jah, kui nüüd tagasi vaadata kainelt nendele vastukajadele, mis kirjanikud ise ja Ene Mihkelsoni päeval ka Marju Lauristin on andnud, siis peaksin ma ehk tõsimeeli hakkama uskuma, et ka minusugusel kirjutajal, uurijal ja kirjandusteadlasel on meie maastikul koht olemas," lisas ta.

Viimastel aastatel on Pormeister pidanud oma kirjandusalaseid tegemisi lausa missiooniks. "Meie kirjanike teoste läbi valgustamisel. Võib-olla võiksin ma nüüd julgemalt ennast identifitseerida just selle puuduva lülina meie kirjanduselus, milleks mind on nimetatud. Kuid sellest pajatagu juba teised."

Maarja Vaino on Pormeistri tööd nimetanud ka intuitiivseks kirjandusteaduseks. "See lihtsalt tuleb mu seest. Ma ei pea seda mingiks negatiivseks lähenemiseks kirjandusele. Minu meelest on see midagi loomulikku ja võib-olla isegi järgmist väärt," sõnas Pormeister.