2015. aastal asutatud Ung í Dansi ühendab Fääri saarte noori, kes käivad koos, et laulda vanu ballaade, tantsida ning oma kodukandi pärimust tundma õppida ja edasi kanda. Noorte tantsuühendus toob festivalile ketitantsud ja ballaadid, milles põimuvad lood armastusest, lahingutest, viikingitest ja kuningatest. Nende pärimuses annavad sammudele rütmi pillide asemel lauluhääled ning tantsuga saab liituda igaüks.

Milline on igapäevaelu Fääri saartel, eriti noorte seisukohast?

Elu Fääri saartel on viimaste aastatega palju moderniseerunud. Haridus, tehnoloogia ja muud valdkonnad on ülejäänud maailmale järele jõudnud, kuid naaberriikidega võrreldes on elanikud alalhoidlikumad ning traditsioonidest ja kommetest teadlikumad. Igapäevaelus on olulised pere ja sõbrad, eriti noortele.

Väljaspool kooli tegeletakse aktiivselt spordi või muude hobidega. Majandus on rajatud kalandusele, mistõttu on paljud töökohad seotud kalatehaste ja kalalaevadega. Üldiselt on igapäevaelu võrreldav teiste Põhjamaadega.

Fääri saared on tuntud oma tähelepanuväärsete maastike ja looduslähedase elu poolest. Kuidas mõjutab loodus teie kultuuri, traditsioone ja igapäevaelu?

Fääri loodus on jätnud oma jälje kõigele, mis on seotud kultuuri ja traditsioonidega. Enamik pärimuslikke ettevõtmisi, mis pole loomadega seotud, leiab karmi ilmastiku tõttu aset siseruumides. Kuid ka loomad ja toit, nii linnud, kalad kui ka vaalad, on looduse kingitused.

Ilma me muuta ei saa, mistõttu kutsume Fääri saari ka võibolla-maaks. Võib-olla saad välja minna, võib-olla veedad hubase õhtu kodus, võib-olla lennud tühistatakse. See etteaimamatus on süvendanud inimestes muretut suhtumist, mis väljendub ka kultuuris.

Kuivõrd olulised on traditsiooniline muusika, laulmine ja tantsimine Fääri ühiskonnas tänapäeval?

Paljude jaoks kuulub pärimustants kooliellu. Mõnele on see märkimisväärselt olulisem kui hobi või iganädalane tegevus – pärimustantsust kujuneb eluviis. Muusika ja laulmine on aga rahvasse sügavalt juurdunud. Fääri inimestele üldjuhul laulmine meeldib ning nad laulavad rohkelt. Pidudel, pulmades ja muudel kogunemistel lauldakse kindlasti üheskoos.

Inimesed ümisevad tänaval jalutades ja muusikuid leidub kõikides külades, nii oreli-, kitarri-, akordioni- kui ka klaverimängijaid ja teisigi. Peaaegu kolmandik rahvastikust oskab mingil määral mõnda instrumenti mängida ja ülejäänud saavad kaasa laulda. See näitab, kui sügavale ulatuvad meie kultuuris muusika ja laulmise juured.

Kas nooremad põlvkonnad on huvitatud Fääri traditsioonide hoidmisest või on ka kadumisohus traditsioone?

Mitmed traditsioonid on kadumisohus. Tööstuslik moderniseerumine ohustab käsitööd, kangakudumist, laevaehitust ja muud. Käsitöö on peaaegu kadunud, aga selle säilitamisele pööratakse suurt tähelepanu. Mis puutub pärimustantsu, siis Fääri ketitants praegu ohustatud pole, kuid see võib kergesti muutuda. Inimesed on ketitantsust ja ballaadide õppimisest väga huvitatud, aga tantsuorganisatsioonidega liituvad vaid vähesed. Kuid praegu siiski pärimustants ega pärimuslaulud kadumas pole.

Kui keegi Eestist külastaks Fääri saari, siis millisest kultuurielamusest peaks ta kindlasti osa saama?

Soovitan kõigil proovida traditsioonilist toitu, nagu kuivatatud kala, vaalaliha ja -rasv ning fermenteeritud lambaliha, kuigi need on tugeva lõhnaga ja võivad tunduda harjumatud. Mõned hotellid ja ettevõtted pakuvad turistidele võimalust tutvuda rahvalaulude ja tantsuga. Kui külastada lisaks vabaõhumuuseume, näiteks Norðragøtas asuvat Blásastova taluhoonet, saab kultuurist ja traditsioonidest ülevaatlikuma ettekujutuse.

Teie rühm asutati 2015. aastal. Kuidas Ung í Dansi alguse sai ja kuidas on rühm aastate jooksul muutunud?

Ung í Dansi asutas sõpruskond 2015. aastal, põhiliselt eesmärgiga saada rahastust Põhjamaade festivalidel osalemiseks. Sellest ajast alates on rühm kasvanud ja praeguseks on meil liikmeid igalt saarelt ja igas vanuses.

Ung í Dansi ühendab noori vanuses 12–30 üle Fääri saarte. Mis inspireerib noori tänapäeval pärimuslaulu ja -tantsuga tegelema?

Tavaliselt liitutakse meie rühmaga, sest õed-vennad või vanemad juba tegelevad tantsimisega. Viimasel ajal oleme näinud, et õpetajad, raadio ja televisioon innustavad inimesi kollektiivides osalema. See toob kaasa uusi liikmeid, kes kutsuvad ka oma sõpru meie üritustele. Hariduse ja meedia kaudu on tekkinud tantsijaid, kelle enda peredes tantsimise traditsiooni ei ole. See on nii uus nähtus, et me veel ei tea, kuidas see toimima hakkab, aga oleme selle üle elevil.

Teie liikmed tulevad Fääri saarte eri paikadest. Kui tihti te kohtute ja milline näeb välja tüüpiline kokkusaamine või proov?

Me kohtume rühmana harva. Iga septembri lõpus on ühine tantsulaager, kus me ühel nädalavahetusel koos tantsime, laulame, mängime ja lõbutseme. See on tantsuhooaja algus. Novembri paiku külastame teisi tantsurühmi ja jaanuaris on oma rühma liikmetega õdus ühine õhtupoolik. Igal meie korraldatud üritusel osaleb umbes 30–40 noort. Lisaks osaleme erinevatel festivalidel ja üritustel.

Teie rühm on võitnud kodumaise konkursi ballaadide esituse ja tantsuteadmiste alal. Mida see saavutus teile tähendas ja kuidas te konkursiks valmistusite?

Me võitsime konkursi, kus osalesid kõik Fääri saarte tantsurühmad. See oli suur saavutus, sest noorterühmana on raske saavutada seda, et meid hinnataks tõsiseltvõetavate tantsijate ja teadlike ballaadilauljatena, kes ei lollita niisama, lauldes lõbusaid ja lühikesi laulukesi.

Konkursivõit näitas, et ka noorterühm võib olla teadlik ja vanemate põlvkondadega võrdne. Vanem põlvkond tundub olevat noortes väga pettunud – noored ei olevat piisavalt tõsised ega piisavalt teadlikud riigi hetkeolukorrast. Konkursivõiduga saatsime sõnumi, et noored suudavad teha sõna otseses mõttes kõike, kui nad selle endale eesmärgiks seavad, ja et paljud noored kasutavad seda teotahet just meie kultuuri ja ajaloo hoidmiseks. Tantsuringkonnast väljapoole see sõnum veel jõudnud ei ole, kuid meie jaoks on see siiski võit.

Millistes olukordades tantsivad inimesed tänapäeval ketitantsu?

Põhiliselt kohtume tantsimiseks tantsurühmades, pidudel, pulmades ja erinevatel tähistamistel. Väga harva esitatakse seda festivalidel, vähemalt mitte Fääri saartel. Kui me tantsuga esineme, siis tavaliselt turistidele või teisi riike külastades. Tegemist on endiselt elava tantsutraditsiooniga, mis on loomulik osa kokkusaamistest, kus me tantsime tantsurõõmu pärast.

Fääri ketitants on väga omanäoline traditsioon. Mis teeb selle nii eriliseks ja mida tähendab see Fääri saarte inimestele tänapäeval?

Ma arvan, et üks eripära on selle lihtsus. Kõik võivad liituda, paarilisi ei ole vaja, sammud on väga lihtsad. Isegi kui sa ballaadi ei tea, võid ikkagi tantsuga liituda, kuulata sisu ja võib-olla refräänis kaasa laulda. See teebki selle saarte elanike jaoks nii eriliseks ja läbi nende laulude teame oma ajalugu.

Erinevalt paljudest teistest Euroopa pärimustantsudest on Fääri ketitantsu traditsiooniliselt saadetud lauldes, mitte pillimuusikaga. Miks see traditsioon nii lähedalt inimhäälega seotuks on jäänud?

Ajalooline põhjus on lihtsalt see, et meil ei ole Fääri saartel pille olnud. Kui pillid siia 19. sajandil jõudsid, jäid need tantsutraditsioonist eemale. Üks põhjus oli see, et kui pillid tantsuga liituvad, hakkavad need ka tantsu kulgu juhtima ja see vähendab ballaadilaulja võimu. Ballaadi eestlauljal peab olema täielik kontroll tempo, helikõrguse ja ballaadi intensiivsuse üle.

Tants ei ole esinemisnumber – me oleme kõik koos ja räägime lugu, aga eestlaulja on see, kes tõstab pinget, kui sisus midagi toimub, aeglustab, kui midagi halba juhtub, ja nii edasi. Pillimänguga see ei tööta ja see võtab eestlauljalt tähelepanu ära. Arvestades, et mõned ballaadid kestavad lauldes 40, 50 või 80 minutit, ei usu ma ka, et ükski pillimees oleks valmis sama meloodiat nii pikka aega uuesti ja uuesti kordama.

Mõned traditsioonilised ballaadid on väga pikad. Kuidas lauljatele kõik salmid meelde jäävad ja kuidas neid põlvest põlve edasi antakse?

Meil on erinevaid õppimismeetodeid. Võib nii kuulata kui ka lugeda. Kui ballaadide kuulamisel tõeliselt sõnadele keskenduda, kas siis tantsides või salvestusi kuulates, on üllatav, kui kiiresti sõnad meelde jäävad ja on juba võimalik kaasa laulda. Kaasalaulmine ei ole sama, mis terve ballaadi sõna-sõnalt peast teadmine. Selleks, et ballaadi eest vedada, peab kogu lugu sõna-sõnalt südames olema. Me kasutame selleks erinevaid meetodeid, aga põhiliselt tuleb lihtsalt istuda raamatuga ja korrata ühte salmi, kuni suudad selle ette kanda, ning siis lisada järgmine. Kui paar salmi on olemas, liidad kõik kokku ja lähed edasi. Ballaadi peas hoidmine on sama raske kui selle õppimine. Aeg-ajalt tuleb neid läbi laulda, kas siis kõva häälega või mõttes.

Paljud Fääri ballaadid räägivad kuningatest, lahingutest, armastusest ja ajaloolistest sündmustest. Kas on ka laule, mis räägivad igapäevaelust, loodusest või merest?

Kõik ballaadid keerlevad mingi erilise loo või sündmuse ümber – igapäevaelu ei ole kunagi fookuses, aga siiski on mõned ballaadid talunikest, kaluritest, poliitikutest ja nii edasi. Igapäevaelu, tavalised inimesed, ümbritsev keskkond ja ühiskond on aga peaaegu alati kuidagi ballaadide osa. Põhiline on siiski alati mingi sündmus või juhtumine – võib-olla lugu mõnest inimesest, armeest, külast, laevahukust või millestki sellisest.

Kas noored Fääri saarte muusikud eksperimenteerivad traditsioonilise muusika ja kaasaegsete žanrite kombineerimisega? Kuidas suhtuvad sellesse vanemad põlvkonnad?

Ballaadid on meie muusikat palju inspireerinud ja viimasel ajal on inimesed kasutanud ballaade, lisanud neile muusikaseadeid, neid lühendanud või meloodiaid muutnud. Esimesena tegid seda artistid nagu Eivør ja Týr, seejärel Hamradun, kes said oma ballaadiseadetega maailmakuulsaks. Hiljuti on selline lähenemine jälle väga populaarseks saanud ja üldiselt suhtutakse sellesse hästi. Loomulikult on inimesi, kellele see ei meeldi, aga enamik aktsepteerib seda.

Mis on teie meelest kõige suurem väljakutse Fääri saarte traditsioonilise muusika elushoidmise juures tänapäevases maailmas?

Meie kõige suurem väljakutse on äratada inimestes piisavalt huvi, et nad tuleksid meiega liituma. Valdkonnana konkureerime me spordi, pereelu, hobide ja moderniseeruva eluga. Tants ei tundu muuga võrreldes alati väga atraktiivne, nii et me peame leidma viisi, kuidas inimesed mõistaksid seda tõelist sügavust ja maagilist jõudu, mis tantsus leidub.