"Ei ole enam nii, et ärkad hommikul üles ja mõtled, mis sa täna teed!"

Nii ütleb Ilon Wikland aastal 2009 Eesti Päevalehele antud intervjuus. Ja kuidagi nagu jube kurb hakkab selle lause peale, sest mõtled, et nii ongi. Wikland pidas muidugi silmas seda, et meie tänapäeva laste elu on liiga reglementeeritud ja see niiöelda Bullerby on kadunud. On jah, ja neid hommikuid, kus tõused üles ja mõtled, et mida täna teha, polegi, sest on juba teada, mida peab tegema.

Aga kui sellest esialgsest kurbusest üle saada ja mõelda, kuidas saada tagasi Bullerbysse, siis sellega võib kaasneda oht sattuda hoopiski a-sotsiaalsusesse. Ilmselt selle mõttega – mida täna teha - ärkavad paljud töötud ja vaevalt, et see neile väga meeldib.

Veidi ka Bullerbyst. Seda peetakse rõõmu, muretu lapsepõlve ja suhkrusaia ekvivalendiks - siis oli lastel palju vabadust, päev läbi olid lapsed isekeskis, aga tänapäeval on laste aeg jaotatud trennide ja huviringide vahel ning see on justkui paha, lastel pole oma vabadust.

Aga kas ka see Bullerby polnud samuti üks a-sotsiaalne kant? Ja emad-isad lihtsalt ei tegelenud oma lastega, vaid need lasid omapä ringi? Lihtsalt nendest õnnetustest, mis lastega jutus, Lindgren ei kirjuta."

Mõtted valisid välja Peeter Helme ja Urmas Vadi.

Mõtteid loevad Helgi Erilaid, Kaja Kärner ja Piret Kriivan. Mõtteid saab Vikerraadio kodulehelt ja mobiilirakendusest ka järelkuulata.