Karusoo rääkis ETV-le, et NO teater tegi tänuväärse mudeli või raamistiku eestlase üle mõtlemiseks, mis oli Kristjan Jaak Petersoni teekond ja meie ajatelg laulva revolutsioonini välja.

"Kui tihtipeale teeb meelehärmi see, et kaks eestlast ja kolm arvamust, siis nüüd on igaühel võimalik sellesse raamistikku vahetada ümber oma lood, oma laulud, oma luuletused. Ja kõigil on õigus, igaühel on õigus, nii et sellest võiks teha lausa üldrahvaliku aktsiooni. Minul ei ole vaja midagi ümber vahetada, mind kõnetas see sellisena nagu ta oli. Kujunditest ja tähendustest ei jõua praegu rääkida, aga ma tahtsin nutta, ma tahtsin kaasa laulda, ma tahtsin karjuda. Aga noh, eestlased nagu me oleme ja kätlemine on veel ees, prillid ei tohi uduseks minna ja soeng peab ka korda jääma," ütles Karusoo.

Tõnu Kaljustele meeldis kontserdil improviseeritud karaoke, mis pani inimesed koos rõõmsalt laulma. "Minule meeldis väga, kui kõik hakkasid koos laulma. See muutus järsku niisuguseks nagu need inimesed oleksid ka osalised selles peos. Kui ma mõtlen sünnipäevade peale üldse, siis üle Eesti käib näiteks vanaemade sünnipäeval peo suurhetk, kui keegi tahab esineda. See on alati tore, kui esineja kaasab ka vanaema enda," ütles Kaljuste.

Ta loodab seda ära kasutada ka suvel ühislaulmisel, kui 19. augustil kõik koos laululaval sada minutit järjest Eesti laule laulavad. "Üldse teksti vahele ei tule, ainult laulame," selgitas Kaljuste.