Läksin naisele mingi kella üheksa ajal õhtul tööle järele. Tal on tööl seal selline rahulik keskkond. Naine istus autosse, ma ütlesin, et panen ühe ägeda loo. Panin tööle, esimesest sekundist plahvatas energiapomm. Naine ütles, et ta praegu ei suuda veel kuulata, peab energiaskaala täiesti teise otsa liikumiseks enne oma zenist välja tulema. Ma solvusin (väga tobe), kuna olin juba täiega selle loo kuulamise lainel, panin mussi kinni ja sõitsime vaikuses kodu poole. Teadsin küll, et käitun nõmedalt, aga siiski mängisin lolli mängu teekonna lõpuni. Tõe huvides muidugi peab mainima, et tee koju oli mingi viis minti ja viimasel minutil olime tegelikult juba sõbrad edasi. Aga Marmozetsi “Major System Error” (vaadake alt videot) jäi mul siiski kuulamata.

Ma pole kunagi olnud rockipuntide puhul eriline naishäälte fänn. Kui pidin eelmisel aastal ERRi jaoks oma aasta parimate albumite tabeli reastama ja seal Wolf Alice’i esimeseks panin, olin üsna veendunud, et see on lihtsalt erand. Käesoleva aasta esimeste kuudega pean aga taas tunnistama, et pole üldse välistatud, et 2018. aastal läheb üsna sarnaselt. Äsjailmunud Marmozetsi teine täispikk album on üks selliseid, mis sisuliselt esimesest käigust peale kaasa tõmbas. Natuke on siin Wolf Alice’it, aga särtsu on veel rohkem. Rokitakse täiega. 25aastase Rebecca Macintyre hääl on nii äge, et see ei saa mitte meeldida. Kusjuures Macintyre tämber meenutab mingite lugude puhul päris tugevalt Iiris Vesiku oma, mis paneb sportlikust huvist tahtma teada, kuidas too eestlanna praegu mõnel rockialbumil kõlaks.

“Knowing What You Know Now” on album, mida kuulates ei hakka igav. Iga lugu on tugev ja paneb rõkkama, isegi kui su Volkswagen Jettas on üsna sitad kõlarid ja olematu muusikasüsteem. Et tosina pala seast midagi eredalt välja valida, peab pingutama, aga tooks siiski välja TOP3.

Eelmainitud ekstraenergiline “Major System Error” ongi vist tõsine kõrghetk. Rockiküte, mille mingid osad on nii ägedalt bassised, et võtavad keha võbelema ka dnb austajatel. “Insomnia” on mõnusalt unelev, aga kisub kogu selle uneluse juures hullult kaasa. Kuigi vaevlen isegi uneprobleemide käes ja see aeg-ajalt tõsiselt ajudele käib, tundub seda lugu kuulates unetute gruppi kuulumine auasi. Albumi avapala “Play” on jällegi selline muusika, mida ma kujutleks tegemas Blondiet, kui nad oleks mõnikümmend aastat nooremad. Tegelikult oli selle TOP3 väljatoomise veksel veidi ajuvaba: vinged on ka “Habits”, “Meant To Be”, “Like A Battery”, “Run With The Rythm”.

Tead, tegelikult kuula see plaat ise ära. Kui alternatiivne rock meeldib, siis meeldib see album sulle sada prossa. Kuula see mitu korda läbi ja siis kuula sellist artisti ka nagu Dream Wife. Jälle naisvokaal, jälle rock, jälle äge.

PS: Praeguseks olen “Major System Errorist” veidi tüdinud, naisest mitte. Aga album saab mu arvustajakarjääri esimesed 10 punkti kätte.