"Siin ongi kaks varianti – kas läheneda asjale nagu Raadio Tallinna muusikatoimetaja või kui inimene, kes ka Jazzkaarel väga hea meelega käib. Tavaliselt ma olen väga kodumaiste artistide poole kaldu ja ise tahan neid väga palju vaadata ja kuulata, et mida nad siis uut ja värsket on teinud. Aga seekord jäi kuidagi näpp pidama eelkõige kolmele välismaisele artistile, kelle siiatulek minule muusikasõbrana väga head meelt teeb," nentis Kärmas.

Ambrose Akinmusire (kolmapäev, 25. aprill 18.00, Vaba Lava)

Trompetist Ameerikast, kes on omamoodi pärl tänasel Jazzkaarel, sest ühtepidi tal on väga selged juured instrumentaaljazzi klassikas, aga tal on kindlasti ka väga selge oma käekiri. Ega teda ilmaasjata ei ole omade seas peetud üheks parimaks. Ta on hästi poeetiline ja käib ka piirialadel ning katsetab väga julgelt. Aga just see tema kõla on väga eriline. Ta on hästi kohalolev, hästi jutustav. Tõesti selline maaliv. Selles mõttes sa võidki minna sinna kontserdile ja saada ühest otsast raputatud ja teisest otsast minna väga intiimsesse olustikku.

Cory Henry (laupäev, 21. aprill 23.00, Vaba Lava)

Ma avastasin Cory Henry enda jaoks sellise supergrupi nagu Snarky Puppy ridadest. "We Like It Here" on üks stuudiosessioon, mis nad salvestasid ja selle peal on üks 10-minutiline lugu, mille nimi on "Lingus", mille lõpuosas Cory Henry mängib sellise soolo, et seda kõik noored ja näljased klahvimehed analüüsivad ja tudeerivad ilmselt päris hoolikalt. Aga sellisesse jazzi-souli-funki-gospeli maailma me temaga läheme. Ta on ka väga hea mängija ja väga hea laulukirjutaja. Ta on ka selline mees, kes võib tekitada sellise muusikalises mõttes kirikutunde, et kutsub kõik nüüd kaasa elama. Selles mõttes see meeleolu on tal väga gospellaadne. Ta on samuti ikka veel selline noor ja näljane. Ta ikka veel jahib seda emotsiooni ja tunnet, ja see sõrmitsemise oskus on tal ikka hästi vinge.

Silvia Pérez Cruz (laupäev, 28. aprill 19.00, Vaba Lava)

"Hääl" ütlen mina tema kohta. Hedvig Hanson soovitas juba aastaid tagasi Anne Ermile seda artisti. Ta on ka jällegi hästi tugev laulukirjutaja, muusikalooja. Ta on teinud ka filmimuusikat. Tema viimane plaat on muuseas natuke ääri-veeri klassikalinegi, salvestatud sellise keelpillikvartetiga. Ka hästi tugev jutustaja, isegi kui ma hispaania keelest mitte midagi aru ei saa. Ta muidugi laulab hästi mitmes keeles ka, ja ma ei tea, mida ta Tallinnas mis keeles hakkab tegema. Aga lähtudes sellest viimasest plaadist, siis ta on ka selline meeletult kohalolev, julge persoon. Aga mis lummab, on hääl. Tallinna ta tuleb üksinda, aga ärge laske sellest end heidutada, sest ma arvan, et see hääl haarab isegi siis, kui tal seda kitarri endal süles ei ole. Siit on võimalik saada ikka meeletult lummav intiimne elamus. Viimati kohtasin ma sellist lauljat Ana Moura näol, aga vot Silvia Pérez Cruzil on see lisa veel, et ta on ise ka tõeline loojanatuur. Ta juured on katalaani folkmuusikas ja fados, aga ka Brasiilia maiku on seal juures. Ta on selles mõttes hästi mitmekülgne.

Maarja Aarma (esmaspäev, 23. aprill 21.00, Punane Maja ja reede, 27. aprill 19.00)

Hästi tugev noor laulukirjutaja; kõik need meloodia ülesehitused, tekstid on väga läbimõeldud. Ka esitused ja seaded. Ma ei tea, kui suur näpujälg on temal endal nende seadete osas või on tema väga võimekad ansambliliikmed nende autorid. Aga see, mis sealt lõpptulemusena välja tuleb, see on väga äge. Tal on üks kodukontsert (reede, 27. aprill 19.00) ja siis on ka üks tutvustuskontsert (esmaspäev, 23. aprill 21.00, Punane Maja), kus teda on võimalik näha.