Kivi sõnul oli Arrak märkinimene. "Märkinimene, kes ka kunstnikuna tõi Eesti kunsti märkinimesed. Teda ja tema loomingut oli võimatu mitte märgata. Ta oli inimese ja kunstnikuna kirglik, irriteeriv, sõnakas, kordumatu, religioosne, aus ja kriitiline – nii on nüüdseks tema endised kolleegid teda kirjeldanud," kirjeldas ta, ning lisas, et Arrak oli tõesti kordumatu.

Kivi teadvusesse jõudis Arrak ajal, mil Kivi käis lõpuklassides, ning ta hakkas järjepidevalt kevad- ja sügisnäituseid külastama. "Noore inimesena kohe väga ei suhestunud, sest see, mida ma nägin, oli veidi ehmatav," meenutas ta ja lisas, et siiski tekkis tal Arraku loomingu vastu aastatepikkune huvi, sest ta soovis näha, kuhu kunstnik edasi liigub.

Kivi sõnul oli Arrak väga rahvuslik inimene, sellele viitavad ka tema trikolooris tööd. "Tema sinimustvalgega teosed kandsid alati mingit sõnumit. Ta tegi oma poliitikat oma maalidega," selgitas ta.

Eriliselt tõi Kivi välja Arraku maalitud portreed, selgitades, et inimeste juurde, keda ta maalis, tekkis mingisugune surematuse efekt. "Ta andis sellele ajatule näole teatud pühalikkuse varjundi."