Pantokraator "William Shakespeare'i sonetid" (2026)

Mõnes teises rubriigis võiks käesolevast teosest kõnelda kui muusikaplaadist, millel keskmisest märksa mahukam vahelehestik. Siinkohal võtame teda siiski kui kena kõvakaanelist raamatut, mis sisaldab võluvat heliketast.

Sest kui juba Shakespeare, siis on ju raamat. On ju? Üsna pretensioonikas mõte ajada vanameister William uhke eestimaise progeroki rüüsse – aga miks mitte? Kõlab uhkesti ja ausasti ja lõpuks on kõik viisid kirjandusklassika kuuldavaks ja nähtavaks tegemisel tublid ja tänuväärsed. Algupärases keeles versioon olla tulekul ületuleva aastaks – eks võtabki aega juba ainuüksi selguse saamine, kuidas täpselt toona toda keelt hääldati.

Shakespeare on viimase poole tuhande aasta sees vist kõige väänatum, vändatum, vääristatum sõnakunstnik kogu maailmas ja ei ole temast kaugeltki kõike välja pigistet. Ju teatav osa võikski jääda krüptiliseks, esoteeriliseks, hermeetiliseks. Aga seni avastatagu ja antagu tuld, sonette jagub, Pantokraatori tööpõld on lai, et mitte öelda lõputu. Tubli nelikümmend pluss aastat kodumaises rockmuusikas mütanud tüübid on pidevas muutumises ega väsi üllatamast.

Boris Vildé "Vanglapäevik ja -kirjad : 1941-1942" (2026)

Punkt üks – raamatusoovitajal peabki olema hea komme aeg-ajalt Loomingu Raamatukogule tähelepanu juhtida. Liiga tihti ei saa, sest ta kurram ilmub ju kogu aeg. Kulda täis kui pankru kukkur.

Punkt kaks – ei või jätta rõhutamata, et mulle kangesti meeldivad ees- ja järelsõnad. Siinses teoses moodustab Marek Tamme järelsõna pea poole raamatu lehekülgede arvust, tekstimahust küllap enamgi. Ja soovitan konteksti loomise huvides lugeda esmalt järelsõna ning alles siis minna järelsõnastatu kallale. Põnevad mõistagi mõlemad.

Mõningase eestimaise, aga muidu paljumaise taustaga Boris Vilde lugu on löömatult ohtranäoline ja intrigeeriv. Naksaka produtsendi jaoks on siin sünopsis kandikul ette kantud, heida heale stsenaristile hambusse ja ürita otsustada, kas teha nüüd suurfilm või seriaal. Materjali on üleelusuuruse kuhjaga, vali vaid ja pool võitu on ette käes. Siin on peaaegu võimatu puusse panna.

Vilde enese vanglas kirjutet tekstid on napid, tabavad ja kõnelevad enam-vähem kõigest. Paar näidet: "Avastan Baudelaire'i. Vene keelde ja proosasse tõlgituna annaks see tulemuseks Dostojevski." Või siis: "Eile raamatuid ei saanud, küll aga Pariser Zeitungi: sõda Jaapani ja USA vahel. Tõotab tulla kena veresaun." Tuligi.

Arto Paasilinna "Armas mürgikeetja" (2026)

Arto Paasilinna oskab alati lugeja viia mingisse erilisse süva-Soome. Praegu küll pea neljakümne aasta tagusesse aega, aga mõned asjad ei muutu. Või kui, siis aeglaselt. Kohtumine soome kirjandusega on ikka südantsoojendav, aga Paasilinna mõistab korraga panna homeeriliselt naerma ja samas mõtisklema. Eriskummaline anne keerata eluline absurd millekski usutamatuks, ent ometi usutavaks.

Mõistagi, kui hakata Soome ja soomlaste kohta kaugeleulatuvaid järeldusi tegema üksnes Arto Paasilinna loomingu põhjal, võib omadega kaunis sügavale rabalaukasse jõuda. Ent oma parimatel hetkedel viib ta riivamisi väga soomluse üdi lähedale. Ja garanteerib hea tuju isegi puhta hulle lugusid jutustades. Eriti puhta hulle lugusid jutustades.

Palju on kõneldud ja kirjutatud kirjanduse klassikaliste heade avalausete teemal. "Armsa mürgikeetja" avalause vuriseb joonelt varamusse: "Meeldiva olemisega vanamutike tüünel maamaastikul, on see vast tore vaatepilt." Patt oleks ette ära rääkida, mis vanamutike edaspidi ette võtab ja miks – seda tuleb ise lugeda.