Uketsu "Veidrad pildid" (Tänapäev)
Tõlkinud Margit Juurikas

Jaapan on kaugel, Jaapan on veider. Või ei? Kui nüüd mõelda, et Peipsi läänerannast edasi ei ole tegelikult mitte midagi inimlikult aktsepteeritavat, siis on tegu ju naaberriigiga. Et Eesti piir käib vastu Hiina müüri, teame ammu ja niikuinii.

Aga ega meil kerge ole jaapanlusega suhestuda. Jah, üks jäme maadleja töötas end seal tippu (eks tal tuli paar kilo toorest kala päevas süüa kaa), aga kultuuralises vallas ei ole me maade sidemed just liiga loomuldasa sündinud. No keskmine eesti loovtöötaja sureks ilmselt nädala lõpuks ära, kui peaks kolm kilo värsket lõhet iga päev manustama. Nibin-nabin killuke või kaks peenemas sushikohas ehk, aga siis tuleb piir.

Kirjandusega sama. No on erinevused. Jaapani luule on nii täpne ja täiuslik, et sulab otsemaid meelepeergude süttimisse. Proosaga tuleb väheke vaeva näha. Uketsu raamatu puhul läks mul sisseelamiseks tibake aega, aga vana hea 50 lk reegel toimis. Alguses tundus imelik ja võõristav, aga siis imes endasse ja juba oligi hea. Ega kirjandus ole ainumas asi, kus kolvid nõnda sahisevad. Jube kummaline kraam, ent omamoodi kõhetavalt vaimundav. Kes täiesti muudmoodi põnelugu soovib, lipaku poodi või raamatukokku.

Liisa Berezkin "Minu Tokyo: sünteetiline paradiis" (Petrone Print)

Liisa Berezkin annab teistmoodi Jaapani-kogemuse: väljast tulnu, meeles ammuilma olnu, kohalejõudnu ja lõppeks lahkunu, tunnetet ilma edasi jaganu. Reisiraamatud ja sõprade jutud on ikka kinnitanud mu veendumust, et Jaapan on küll üks viimane koht, kuhu minna tahaks, kui just hädasti vaja ei ole ja kõike rõõmu kinni ei maksta. No ei ole seda hingeklikki selle kultuuriga. Ent mida aasta edasi, seda enam tundub, et n i i eripärane paik tuleks ikka ihusilmaga ära näha. Äkki mõni neljas või kuues silm avaneb. Ei, ma ei taha toorest kala, teetseremooniat, kirsiõisi ega Fuji mäge. Tahaks vist arusaamatute neoonkirjade kägarkobara all suvalise kohalikuga külma õlut kuumas öös. Ja enne suure väsimuse tulekut vist ikkagi kohalikult kalaturult läbi astuda.
Berezkin teeb siinkohal hea sissejuhatuse – äge lugemine.

Juhan Voolaid "Inimhallitusjuust" (Kuuloom)

Kui kujutada ette üht hüpoteetilist kõrtsi kusagil aegadevälises para-, kvaasi- või liba-Tartus, kus ajaksivad juttu näiteks Urmas Vadi ja Andrus Kasemaa, kõrtsi peremeheks oleks Mihkel Mutt ja jooke kannaks lauda Andrus Kivirähk, siis… Siis kärbes sellise lokaali seinal võiks olla Juhan Voolaid ning panna kõige kuuldu-nähtu põhjal kirja oma jutud. Näe, ta on hakkama saanud ilma kõrvalise abita ja kinni hoidmata. Serveerib ise meile inimhallitusjuustu väikse omapärase oliiviga. Pärg peas, kärg käes, särg akna taga tuuldumas.

Voolaidi vastne novellikogu võiks teoreetiliselt meeldida enam-vähem kõigile. Laiadele massidele oma naljategeliku ja naksaka elukujutuse pärast, feinschmeckeritele algupära, värskuse ja isevärki tooruse tõttu. Novell on julm vorm, selle viljelemine võib kõrguspürguri ränga matakaga maa peale tuua. Mu meelest Voolaid lendab täitsa uhkeste ja sisetunne ütleb, et tema ei ole pürgija, vaid loob, mida tahab ning teeb seda hästi. Mida enamat kirjanikult soovida? Noh, kui juba, siis: veel kirjandust, paremat kirjandust ja miks mitte veel paremat kirjandust!

Eks juba Tammsaare teinud teinekord täitsa tasemel tekste. Aga va hullust ja humoorsust nappis. Voolaidiga käsikäes saaksivad nad maailma skeemi ähmaste lumitippude pihta lumiräätsatada rõemsaste.

Tauno Vahter "Lühhike öppetus Eesti kultuurist" (Tänapäev)

No mis ta nüüd nii lühhike ja mis ta nüüd nii öppetus. Ütleksin, et kõva pretendent aasta etema lasteraamatu auhinnale on trükimustatsi ilmavalgele tulnud. Andmekaevet ma õppurina siit tegema ei kukuks, Wikipedia on Vahteriga võrreldes ikka Brockhaus ja Britannica ühtekokku. Samas, kui tahta lasta end libisemisi läbi meiemaise kultuuri, siis väga hea surfilaud sügavike kohal ja tsunamide eel. Mistap väärib soovitamist.

Et Vahter kirjutada mõistab, tõestamist ei vaja. Seda teeb ta ise. Praegu küll mõneti steroididel koolikirjandi laadis – homseks on vaja tähemärgid ära anda, uhame nii, nagu torust-mälust hoovab, ühtki asja üle ei vaata, eks mu oma meelepilt suuris piires ikka õige on, tuld ja tõrva, uhnem! Pilt ongi suuris piires tutske ja siilikamakas, üksikasju uurigu Vanapagan.

Hea hoo ja kergelt põses keelega loostik, ärgem norigem tõe ja täpsuse juures, uskugem, et just sääne jutustik juhatab lühikesed inimesed pikemate tekstide manu. Minusugune jorss tahtnuks muidugi igal teisel leheküljel iriseda tsimaruke, ent voog viis ühes ja elamus oli hellitav. Palju asju tuli meelde, mõned uued jäivad sinnasamma – kasutatagu sihtotstarbeliselt. Lasteraamatu kohta on vast ehk mõned mokaotsast suurtenaljad sisse settinud, a mis siis. Lapsed on varsti suured ja suured on varsti lapsed tagasi.