Eesti Kirjanike Liidu Noored (EKLN) on välja andnud juba viienda "Grafomaania", seekord alapealkirjaga "Pahad asjad". Eessõnas tituleeritakse see väikeseks juubeliks ning tõsi ta on, et viis välja­annet on arv, millest ei saa mööda vaadata – püsivus on olemas. Noor-Eestilgi ilmus viis albumit, ning näiteks Siuru, kelle EKLN eriti esimesel tegutsemisaastal eeskujuks võttis, ei jõudnud niikaugelegi. Kirjanduses ega eluski ei piisa aga vaid püsivusest, et saada kirjandusklassikuks. "Grafomaaniatest" on sirgunud küll kirjandusmaastikule tõsiseid tegijaid, ent almanahhide mõjukus ei küündi vist ikkagi päriselt nooreestlaste albumite tasemele. Tundub, et uuendused kirjanduses toimuvad ikkagi kuskil mujal.

Julgus olla algaja

Kui ilmus esimene "Grafomaania", olin mina sama noor kui selle autorid. Kirjanike liidu noortega liituda ei julgenud, aga kultuuriajakirjandust lugesin küll. Toonane kriitika¹ heitis "Grafomaaniale" peale enesekesksuse ette ka kogumiku pealkirja, viimase puhul vist tajumata irooniat või mõtlemata sellele, et noortele võiks mõnikord iseenesestmõistetavana tunduvaid asju põhjalikumalt selgitada. Noortega tegelemise, neist kirjutamise paradoks on see, et kuigi ei tasu eeldada, et noored midagi ei tea, siis on tegelikult ka normaalne, et noored midagi ei tea. Mis mõtet on siis algajate autorite tekste üldse arvustada? Ikka jäävad ette kohmakad või kulunud riimid, toored kujundid ning välja arendamata tervik (jah, loetlen siin asju, mis mind viienda "Grafomaania" juures häirivad). Tase paraneks, kui noor autor palju loeks või kirjutaks. Kas kirjanikud on üldse kunagi rahul oma debüütteostega või kriitikud esimeste arvustustega? Kriitika peaks pakkuma noorele autorile edasiviivat tagasisidet, aga siin varitseb jällegi oht hakata õpetlikult näppu viibutama – ja seda pole kellelgi huvitav lugeda.

Esimese "Grafomaania" tutvustus võis toona küll mõjuda suurustlevalt ja naiivseltki, aga tõsi ta on, et sel ajal, veel gümnaasiumiõpilasena, tundus mulle küll, et ükski noor mitte kusagil ei kirjuta, rääkimata sellest, et keegi nende tekste lugeda tahaks. Värske Rõhk oli justkui tudengite asi ning mis peamine: ükski platvorm ei suuda tegelikult asendada ruumi, kus inimesed saavad koos olla. Pole vahest juhus, et EKLN alustas tegevust kohe pärast koroonaaja lõppu. Viienda "Grafomaania" juures jääb aga silma, et see on rohkem tudengite poole kaldu, mis väljendub näiteks selles, et almanahhi on ilmunud "eee … tartu!" (lk 133). Ja on tore, et noored ikka ja jälle Tartusse jõuavad, kirjutavad "armastuskirju minu tartule" (lk 84), luuletavad volbrist (lk 81) ja jalkahullunud Tartust (lk 60). Aga leiab ka hoopis: "Tartu võib olla sinu. Niikuinii on nõme" (lk 33).

Ebaühtlane lapitekk

Eessõnast selgub, et "Pahad asjad" on ühtaegu nii pealkiri kui ka teema, millest autorid lähtuma pidid. Pahasid asju on kogumikus muidugi küll, aga tegelikult ei teki lugedes paha tunnet. Kas süüdlane on taas noorus, mille innukus ja elujõud reetlikult kõigest halvast läbi kumab? Osalt ehk jah, aga olulisemgi on see, et ega nüüdiskirjanduses headest asjadest väga palju kirjutatagi. Seega on pealkirjal pigem diagnostiline kui uut lähenemist loov roll.

Pahade asjade seas torkab silma näiteks poliitilisus. Leidub poliitikute nimepillamist: "ehk Lavly Perling ja ta kaakide bande / suudavad hüperkapitalistliku eksperimendi / Eestis töötama panna" (lk 79) või ühiskonna südametunnistusele koputavaid tekste: "ma ei anna eales andeks vaikusele" (lk 120). Muidugi ei puudu ka feministlikud või naiskogemust rõhutavad tekstid, näiteks Mirt Tiigisoon kirjutab, et "ilusad tüdrukud on kaasaskantavad / ja kokkurullitavad" (lk 92), Saskia Olep aga märgib: "kui toon ilmale ma tytre kaotan rõõmust oma pea / [—] kui aga sünnib poeg lõikan õlult tema pea" (lk 109). Asjad võivad olla küll pahasti, aga teemade ühekülgsuse üle ei saa küll kurta.

Mitmekülgsus mõjub kohati ka tüütult, väsitavalt. Vahel tundub, et tekstid on paigutatud üksteisele vastandamise põhimõtte järgi ning raamatu järjest lugemine on seetõttu kohati raske. Sääraste kogumike puhul on ebaühtlane lapitekk teatud määral paratamatu, ja ehk polegi "Grafomaania" ainus ülesanne olla vaid kirjandusteos, vaid ka mälestusobjekt seltsi liikmetele? Lisaks tekstidele leiab kogumikust ka pilte noorte viimase aasta ettevõtmistest: töötubadest, luuleõhtutest ja muust. Ka võõral on kroonikat tore lugeda ning kui noorte kirjandusklassikuks saamise püüdlused täituvad, siis on see ka väärt uurimismaterjal kirjandusteadlastele.

Peale mitmekülgsuse väsitab ka mitme autori ülilopsakas stiil, sõnade kuhjamine. Mõistan tungi sõnadega pillavalt ümber käia, keel on kaunis, sõnad toredad, pikkadesse lausetesse mõnus kaduda, ent ilulev tekst ei taha tööle hakata. Ka sõnamängupüüded kuuluvad säärase tungi alla, kuid mõjuvad jällegi pigem kohmakalt ja tobedalt kui vaimukalt. Tihedat teksti kirjutab hästi Marie Ojamaa, tema pikkades ridades on hea marineerida. Sõnarohkus ei asenda siin mõttesügavust, kujundid annavad keerulisele omailmale kihte vaid juurde.

Vaheldusrikkad lühivormid

Loomulikult leiab kogumikust ka põnevaid ja õnnestunud tekste. Näiteks Liis Rulli kaosepäevikud (lk 15) töötavad ootamatult hästi: ühe kuu sündmuste jadas loetlemine on lihtne võte, tulemus meenutab aga proosaluulet. Säärast huvitavat lähenemist päevikuformaadile tahaks rohkemgi näha. Snjuhan (lk 20) pani seevastu mõtlema Dostojevskist, sest autor on oskuslikult loonud vene kirjandusklassikaga sarnaneva maailma, kus leiab võllaid, ahelaid, kirikuid, palveid, turakamängu ja punarevolutsionääre. Proosas tõuseb aga esile Loona Metsa lühiloos (lk 105–107) osavalt loodud meeleolu: reaalsustaju nihutav uusaastapidu kujutab üsna hästi praeguste noorte peotunnet. Stabiilselt heal tasemel on ka sektsiooni juhatuse ehk tuumiku tekstid. Mitmed sinna kuulujad, näiteks Kirke Mänd ja Marie Ojamaa, on avaldanud tekste ka teistes väljaannetes, näiteks Värskes Rõhus. "Grafomaania" ei paista olevat enam nii verivärskete autorite värk midagi ning ehk on põhjust varsti oodata uut gümnaasiuminoorte almanahhi.

Kogumiku lõppu on aga koondatud sektsiooni igakuise kampaania "Kuu lühivormid" raames somest kogutud tekstid. Kui muidu almanahh eksperimentaalsusega silma ei paista, siis need lühilood ühendavad märgiliselt ühismeedia ja trükikunsti. Tore on näha, et digi- ja kirjamaailm ei pea üksteisele vastanduma, vaid võivad virgutavalt koos eksisteerida, sest lühivormid teevad kogumiku kindlasti vormiliselt vaheldusrikkamaks. Raamistuse tõttu – teose lõpus ja sõna otseses mõttes joonistatud raami sisse paigutatuna, mis need "tõsisest" tekstist justkui eraldab – näivad need ajalikumad, mis on noorte autorite loomekatsetuste puhul ehk isegi eelis. Intermeedialised on ka pleilistid, millega autorid ennast tutvustavad ja mis tekstidega huvitavalt dialoogi astuvad, jättes kirjutaja enda isiku rohkem tagaplaanile. See on hea, sest ega teksti autorist ei peagi üldse palju teadma, ja lisaks loomingule saab nüüd hinnangu anda ka nende muusikamaitsele.

Kiita võib ka kogumiku kaanekujundust, mis erineb julgelt eelmiste aastakäikude omast. Ja ehkki Emma Leeloo Dilloni illustratsioonid on tõukunud vahel ehk liigagi otse tekstidest, on need ikkagi vahvad. Kirjanike liidu noorte tegemisi iseloomustab teatav pungilik vaib ning "Grafomaania" illustratsioonid on andnud sellele visuaalse vormi. 

Lõpuks on mul ikkagi hea meel, et "Grafomaaniad" olemas on ja et neid teevad just need noored. "Täitsa kena", nagu on öeldud kogumiku sissejuhatuses.

¹ Pille-Riin Larm, Titesammul klassikute radadel. – Sirp 17. VI 2022.