Vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele: kui samamoodi jätkame, siis mitte kuhugi.

Septembri alguses esilinastus kinodes noortefilm "Morten"¹, mis tõi kaasa arutelu nii selle kui ka teiste edukate Eesti noortefilmide üle. Umbes samal ajal pöördusid filmitegijad peaminister Kristen Michali poole² avaliku ettepanekuga tõsta Eesti filmitootmise riiklikku rahastust 7 miljonilt 10 miljoni euroni, et suunata täiendav 3 miljonit edaspidi lastele ja noortele mõeldud eestikeelsete audiovisuaalteoste loomisse. Põhjus on lihtne: Eesti film jutustab meie lugusid, hoiab meie keelt ja väärtusruumi ning ehitab ühtekuuluvustunnet. Samuti on film üks kättesaadavamaid kultuurivorme, mis jõuab korraga väga paljude inimesteni ning loob ja kujundab ühist kultuuriruumi kiiremini kui enamik teisi kunstivorme. Eelkõige tuleks aga otsida vastust küsimusele: kas väike riik saab lubada seda, et lapsed kasvavad üles ainult välismaiste lugude keskel?

Baashügieeni tasemel

Kas meil tõesti Eesti laste- ja noortefilme ei ole? Igaüks oskab ju mõne nimetada. Siinkohal on asjakohane Kaspar Viilupi märkus, et vaatame noortefilmide spektrit määravate teetähistena. Oma artiklis "Kuhu liigub Eesti noortefilm?"³ tõi ta esile filmid "Fränk", "Nullpunkt" (2014) ja "Klass" (2007)⁴. Mainimist väärivad veel mitmed, näiteks "Sigade revolutsioon", "Mina olin siin" või "Pikad paberid"⁵. Samasuguste teetähistena vaatame ka lastefilme: Lotte animafilmid, "Röövlirahnu Martin", "Ruudi", "Supilinna Salaselts", "Eia jõulud Tondikakul", "Sipsik"⁶.

Iseseisvumise taastamisest alates on Eestis toodetud umbes 50 lastele ja noortele mõeldud mängufilmi. Keskmiselt üks film aastas, vahel isegi kaks. Sinna juurde ka lühifilme ja mõni dokumentaalfilm. Polegi ju nii halvasti? Probleem on selles, et nende filmide valmimine pole olnud järjepidev, vaid pigem juhuslik, ning praegune alarahastatud hetkeseis ei näita, et see ka edaspidi muutuda võiks.

Eesti filmitootmise eelarve on 7 miljonit eurot aastas. Vaevu piisav, et rääkida ellujäämisest. Seetõttu on naiivne loota, et igal aastal oleks võimalik muude hulgas toetada ka üht laste- ja/või noortefilmi. Taotlusvoorus tuleb võrdselt konkureerida suurte autorite ja teiste kultuurilooliselt oluliste filmidega. Arusaadavalt otsivad tootjafirmad ning ka autorid väikeste rahaliste võimaluste ja tiheda konkurentsi mõjul n-ö suuremaid lugusid, mis tiheda sõela kõige suurema tõenäosusega läbiksid. Eksperimenteerimiseks ruumi ei ole, tuleb minna kindla peale välja. Nii sünnivad lood, nagu "Tõde ja õigus", "Apteeker Melchior", "Kalev"⁷. Samal ajal on küsimus ka selles, kas ja kui palju laste- ja noortefilmide taotlusi üldse esitatakse. Puudub motivatsioon riskida. Lisaks on vaja ka spetsiifilise huvi ja oskustega režissööri. Küsimus ei ole ainult selles, et lavastaja peab oskama võtteplatsil lastega töötada või animatsioonikeeles mõelda. Laste- ja noortesisu on ajas väga kiiresti muutuv ning on vaja kursis olla trendidega. Analüüsida olemasolevat infot, et tabada õigel ajal õigele vanusele olulisi teemasid ning teha kogu protsessi jooksul väga lähedalt tööd sihtgrupiga. Tänapäeva lapsed ja noored on üks nõudlikum ja teadlikum sihtgrupp ning juba ammu ei tee filmitegijad filmi lastele ja noortele omaette, vaid nendega koostöös. Selleks et Eesti filmirežissöörid saaksid jätkusuutlikul moel luua sisu meie järelkasvule, et saaksid tekkida eraldi laste- ja noortesisule pühendunud loojad ja ettevõtted, et animastuudiod saaksid kindlustundega luua sagedamini täispikki animafilme, olekski vaja igal aastal panustada see 3 miljonit eurot laste- ja noortesisu loomisse. See on baashügieen, nagu öeldakse. Eeskujuks võib võtta näiteks Taani, kus käsitletakse laste- ja noortesisu eraldi voorudena ja panustatakse süsteemselt selle valmimisse. Vähemalt 25% riigilt saadud eelarvest läheb Taani filmiinstituudi kaudu just laste- ja noortefilmide tegemiseks. Nii on seal välja kujunenud ka režissöörid, kes on 20 aastat laste- ja noortefilme teinud. 20 aastat! Ainult laste- ja noortefilme! Sellest tulenevalt on ka palju parem arusaam oma sihtrühmast ning suurem vilumus luua vastavat sisu. Lisaks on välja töötatud jätkusuutlik süsteem, kuhu panustavad nii riik, filmi­tegijad kui ka haridussektor. Eksisteerivad filmiharidusvõrgustikud (tehakse koostööd raamatukogude, filmiklubide, haldusüksustega) ja palju muud. Räägitakse oma riigi lugusid ja kasvatatakse teadlikku publikut. Olulisel kohal on (noore) publiku tundmaõppimine süsteemse teadustöö kaudu. Kõige aluseks on see, et on olemas lastele ja noortele loodud mängufilme, dokumentaalfilme ja lühifilme.

Intellektuaalne omand

Loomemajandusel on võime panna sisemajandus liikuma. Ühed suuremate vaatajaarvudega filmid kinodes on alati anima- ja lastefilmid. Eesti omadest "Eia jõulud Tondikakul" (151 407 vaatajat), "Sipsik" (107 496 vaatajat, kinolevi peatas koroona), "Supilinna Salaselts" (90 746 vaatajat). Ja kui ka noortefilm on tehtud hästi, ei pea vaatajate pärast muretsema ("Fränk" ja 112 361 vaatajat). Teadagi tähendab kinoskäik, et tarbitakse tihti ka teisi teenuseid.

Laste- ja noortesisul on suur potentsiaal tõsta Eesti ekspordivõimekust ja olla potentsiaalselt selle eestvedajaks. Samal ajal kui Eesti filmitegijad paluvad riigil investeerida laste- ja noortefilmide jätkusuutlikku baasrahastusse, on teised riigid meist ammu kümme sammu ees. Eesrindlikumad ei räägi enam üksikutest filmidest või sarjadest, see on elementaarne. Fookus on intellektuaalomandi ehk IP (ingl intellectual property) loomisel ning jätkusuutlikel ristmeedia ökosüsteemidel, mida tuleb algusest peale planeerida, koordineerida ja juhtida. Arutatakse uute brändide võimalikkuse ja potentsiaali ning olemasolevate jätkusuutlikkuse ja edukana hoidmise üle. Tänapäeval ei ole enam oluline, kas intellektuaalomand saab alguse mängust, sarjast, filmist või raamatust. Seda kõike vaadatakse ühe ühtse suure süsteemina – film(id), Youtube'i seriaalid, raamatud, videomängud, fänninänn jne. Edukal brändil on potentsiaal meelitada juurde ka erakapitali investeeringuid.

Eestis võib intellektuaalomandi kontekstis vaadelda Sipsikut ja Lottet, viimasele on loodud isegi teemapark. Siiski peab ka selliste suurte edulugude puhul olema strateegia, kuidas neid aktuaalsena hoida ja sihtrühma kaasata. Ka sellised suured kaubamärgid nagu "Põrsas Peppa"⁸ vajavad strateegiat, et mitte unustusse vajuda. Ei ole kokkusattumus, et põrsabeebi Evie sündis just nüüd. Lottet hoiab tänapäeval elus pigem lapsevanem, sest Lottemaale minnes peaks laps ju olema kursis, millega tegu. See on aga IP-võimalus, mida peaks riiklikul tasandil hoidma ja arendama. Edukaid hiljutisi IP-näiteid ei pea taas kaugelt otsima, näiteks leedukate Kake Make (rahvusvaheliselt Nelly Jelly) on pärast edu koduriigis teel globaalse läbilöögi poole. Samas suunas on näha kasvamas lätlaste seriaali "Tuta asjad" ("Tutas lietas").

Lähiriikidest leiab näiteid, kus IP on teadlikult loodud ja alguse saanud stsenaariumist. Norrakatel näiteks linastub käesoleva aasta lõpus täispikk animafilm "Viqueens"⁹. See film viib vaatajani Norra kultuuri ja pärandi. Nutika planeerimise tulemusena on see sündinud koostöös mitme ettevõttega: traditsiooniline Norra juust (brunost), kudumeid müüv pereettevõte Skappel ja villatootja Cubus. Kirjastaja Cappelen Damm saab müüki panna stsenaariumil põhinevad raamatud ja Lofotri viikingimuuseumist võib saada uus kuum sihtpunkt Norra turisminduses. Rääkimata sellest, et tegelaskujuna on filmi kaasatud tippjalgpallur Erling Haaland. See pole veel kaugeltki kõik, aga juba siit saab aimu, kuidas teadlikult planeeritud IP saab potentsiaalselt tõsta erinevate (loomemajanduse) valdkondade eksporti, elavdada sisemajandust ning samal ajal rääkida oma rahva lugu.

Olen ka ise lapsevanem. Poisid, vanus viis ja seitse. Alfapõlvkond. Põlvkond, kes ei ole kunagi tundnud aega, kus sisu pole kohe kättesaadav. Põlvkond, kellele on normaalne, et kõigil on oma ekraan(id) ja kasutajakontod eri platvormidel, kus algoritm pakub kasutajapõhiselt ka kõige sobivamat sisu. "Toimetaja Luule Žavoronokist" on saanud "produtsent Mati Sepping" ning dublaažimaailmas on lastel võimatu vahet teha kodu- ja välismaisel algupäral. Ühist filmivaatamist on vähem, kuid samas on lapsed ja noored väga avatud koos midagi kogema, kui pakkuda põhjus liikuda kinno. Käin lastega kinos väga tihti, kuid uut Eesti lastefilmi on kinoekraanilt olnud võimalus vaadata vaid ühel korral, kui ilmus lühianimakassett "Kaka, kevad ja teised"¹⁰. Kahjuks valmisid "Sipsik", "Erik Kivisüda", "Tagurpidi torn" ja "Tähtsad ninad"¹¹ minu laste jaoks liiga vara, et neid kinos vaadata. Siin tuleb esile ka laste- ja noortesisu eripära. Ei piisa sellest, et valmib paar filmi viie aasta jooksul. Film peab olema värske ja õigel ajal kättesaadav. Laste areng on väga lühikese aja jooksul tohutu – kaheksa-aastaselt nauditud film võib aasta hiljem juba lapsik tunduda. On klassikud, mis jäävad, kuid tänapäeva noor ei suuda enam samal moel mõtestada näiteks filme "Nullpunkt" või "Mina olin siin", sest meie ühiskond on ajas nii palju muutunud. Neil on vaja oma lugusid. Kuigi olen teadlik lapsevanem ning püüdnud oma lapsi õpetada ja suunata neid Eesti sisu poole, siis jäävad mu seitsmeaastase lapsepõlve paratamatult iseloomustama Harry Potter, Ämblikmees ja ninjakilpkonnad. Seitsmeaastasena vaatab ta juba hea meelega "Mortenit", kes annab ausa poisina head eeskuju, ning fännab noort näitlejat Tõru Kannimäed. Paraku ei ole lähiaastatel valmimas ühtegi Eesti lastefilmi, mis võiks olla mu väiksemale lapsele n-ö lapsepõlve baasmälestus.

Kiiresti vahelduvad põlvkonnad

Oli imeline vaadata, kuidas Boipepperoni tõi sel kevadel "Sõpruse" täis omaealisi noori, et vaadata filmilindilt "Röövlirahnu Martinit". ""Röövlirahnu Martin" on minu jaoks väga nostalgilise fiiliga film," ütles ta ise. "See tuletab mulle meelde aegu, kui sai suvel tatina Muuga vahel ringi joostud ja koerusi tehtud. Saba nimel!" Just selle tunde poole peakski püüdlema. Sisu on palju ja filmid ununevad, aga tunne jääb meelde.

Selles valguses on huvitav ajas jälgida ühe lapse sirgumist täiskasvanuks taasiseseisvunud Eesti ühiskonnas. Kõigi kogemus on erinev sõltuvalt soost, elukohast, isiklikest huvidest, sisu kättesaadavusest ja sellest, millistes peredes kasvati ning kuidas kedagi mõjutasid ka teised kultuurivormid. Siiski panen kirja paar profiili, mis aitavad neid ajastuid kirjeldada.

1991. Iseseisvuse taastamine. Millen­niumi­lapsed ehk Y-põlvkond (lapsed, kes sündinud 1981–1996). Keerulised ajad. Filme valmib vähe. Mitmel aastal vaid üks, 1996. aastal mitte ühtegi. Sellele vaatamata valmib 1991–1995 kolm noortefilmi: "Noorelt õpitud" (Jüri Sillart, 1992), "Tule tagasi, Lumumba" (Aare Tilk, 1992) ja "Ma olen väsinud vihkamast" (Hannes ja Renita Lintrop, 1995) ning koguperefilm "Lammas all paremas nurgas" (Lembit Ulfsak, 1992). Seda, kui palju neil segastel aegadel noortefilmid oma publikuni jõudsid, ei oska ma öelda. Kuna minu sirgumine lapsest nooreks toimus just siis, valmib "Lammas all paremas nurgas" minu jaoks parasjagu õigel ajal. Olen siis viieaastane. 1993 istun kinos "Ekraan", et isa ja õega ära vaadata USA koguperefilm "Ässad"¹², ning mõni aasta hiljem nutan "Illusiooni" kino esimeses reas "Lõvikuningat"¹³ vaadates. See iseloomustab ilmekalt ka selle aja valikuid. Sisu osas valitses "metsik lääs", nagu ka riigis üldiselt. Venekeelsed "Head ööd, lapsed" ("Спокойной ночи, малыши!") ja "Oota sa!"¹⁴ ning eesti keelde dubleeritud "Pingviinipoeg Lolo seiklused"¹⁵. Edasi juba "Naksi­trallid", "Must ja valge koer"¹⁶. Paljuski kasvatas meid teleteater: 1970. aastate lõpus valminud "Vanaema õunapuu otsas" (Elvi Koppel, 1977), "Nõiakivi" (Uno Leies, 1979), "Mõmmi ja aabits" (Kaarel Kilvet, 1977-1978) jt. Siis "Kõige suurem sõber" (Lilian Põldre, 1982–1990) ja Onu Raivo jutupliiats ning 1990ndate alguses toodetud "Pätu" (Tõnu Oja, 1990) ja "Härra Lapsti lasteteater" (Karin Nurm, 1993–1996). Teleekraanile jõudis mitmeid (Astrid Lindgreni raamatutel põhinevaid) lastefilme ning järjest toodi sisse rahvusvahelisi animasarju (sh "Mootorratturhiired Marsilt"¹⁷). Kõrvus kõlasid nii Luule Žavoronok kui ka Raivo E. Tamm ning loomulikult Toomas Lassman ja Andres Roosileht. Rahvusvaheline sisu võttis kiiresti üle – alates Ladina-Ameerika seebikatest (nt "Metsik Roos"¹⁸) kuni 1980ndate Ameerika ja Austraalia telesarjadeni ("Väike maja preerias", "Kodus ja võõrsil", "A-Rühm", "McGyver", "Knight Rider"¹⁹ jt). Lugemis­oskus määras ära, kes kui palju aru sai. Kõik olenes sellest, kas jõudsid ära lugeda ainult ühe subtiitrirea või kaks. Parema satelliidipanniga sai ka saksa lastekanaleid vaadata. Terve päeva! Eesti mängufilmidest talletus lapsemällu "Nukitsamees" (Helle Murdmaa, 1981) ning kuna telekavaatamine oli sel ajal endiselt kogupereelamus, siis ka mitmed teised Eesti klassikud nagu "Viimne reliikvia" (Grigori Kromanov, 1969), "Kevade" (Arvo Kruusement, 1969), "Siin me oleme!" (Sulev Nõmmik, 1979). Hea meelega vaatasime lastena täiskasvanutele mõeldud sisu, olgu siis "Salatoimikud", "Kelgukoerad" või "Kodu keset linna"²⁰. Peaasi, et "Siil udus"²¹ selleks ainsaks õhtuseks multikaks kavas ei olnud.

1990ndate lõpus tarbisime teisme­listena juba täielikult rahvusvahelist sisu. Palju pakuti fantaasia- ja ulmesarju ("Vampiiritapja Buffy", "Võluvägi", "Roswell"²²) või noorte suhtesarju ("Dawson's Creek", "Beverly Hills 90210", "Sõbrad"²³). Õppimise taustaks üürgas MTV ning ainuke Eesti asi, mis oli püha, oli "Filtri" otsesaade igal argipäeval. Noortelt noortele. Videolaenutused pakkusid järjest rohkem sisu, kuni ühel hetkel oli torrenti abil võimalik alla tõmmata meelepäraseid Ameerika mängufilme ja seriaale. Eesti mängufilmidest olid sel perioodil silme ees "Nimed marmortahvlil" (Elmo Nüganen, 2002), mida klassiga vaatamas käidi, ja "Sigade revolutsioon", kus noored esimest korda päriselt ka ise said kaasa lüüa.

Kui 2006 gümnaasiumi lõpetan, tabab naelapea pihta Rasmus Merivoo oma filmikooli ühiskonnakriitilise lõpufilmiga "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas". Olen siis ise küll juba ülikoolis, kui esimest korda tekib tunne, et Eestis on viimaks ometi tehtud midagi noortele mõeldes. Linastusid "Kuhu põgenevad hinged" (Rainer Sarnet, 2007), "Mina olin siin" ja hiljem "Nullpunkt".

Kõige selle sees on aga alguse saanud Z-põlvkond (1997–2009), kes tagasivaates on minu meelest ühed õnnelikemaist. Nemad saavad õigel ajal nautida nii "Leiutajateküla Lottet" (Heiki Ernits, Janno Põldma, 2006) kui ka "Röövlirahnu Martinit". Selle kõrval on tugeval kohal Disney ja Pixar. Suurt rolli mängivad kohalikud telesarjad "Kelgukoerad", "Brigaad 3", "Ohtlik lend", "Tuulepealne maa", "Ühikarotid" ja "Kättemaksukontor"²⁴. Lainetena jõuab Eestisse ka anime ning peale tuleb Netflix.

Alfapõlvkond (2010–2024) kasvab sünnist saadik digitaalses ja tehnoloogiakeskses maailmas. See on siiani kõige teadlikum generatsioon. Nad soovivad areneda, aga nad ei taha, et neid õpetatakse. Lugudest otsitakse eeskujusid, olulisel kohal on kuuluvustunne ja fänlus. Tihti on lugudest olulisemad tegelaskujud, kellega on lihtne samastuda, kuid kellel on eelistatavalt mingid erilised võimed. Sarju vaadatakse pigem üksi või vahel ka koos õdede-vendadega. Filme vaadatakse aga koos vanemate või perega. Laiemas plaanis tähendab audiovisuaalse sisu tarbimine eelkõige voogedastust. Praegu saame veel luua sisu noortele, kes sündinud alfapõlvkonna lõpusirgel, kuid peame arvestama, et juba on sündimas-kasvamas ka beetapõlvkond (2025–2039). Ja neile on vaja keskenduma hakata. Sisu luues tuleb pöörduda noorte poole ning tugineda neile endile ja siiani läbi viidud uurimustele. Alustada saaks Kids Regio uurimusega "Laste kui vaatajaskonnaga sammu pidades" ("Keeping Up with Children as an Audience")²⁵, kus 2024. aastal osales ka Eesti.

Filmitegijate avalikus pöördumises on öeldud: "Üks-kaks edulugu ei suuda elus hoida järjepidevat filmikultuuri ega kultuurilist suveräänsust." Ehk ei oska me täiskasvanutena seda mõista seetõttu, et meil endil ei ole olnud lapse-noorena seda kogemust. Peame muutma oma mõttemaailma, et mitte väikse rahvana kaduda. Selleks et teadlikult uut publikut (meie kultuuri lugudega) kasvatada, on esmalt vaja riiklikku tuge ja kindlust, et strateegiliselt pikaajaline plaan üles ehitada. Peame tegema kõik, et olla kohal omaenda kultuuriruumis ning anda Eesti lapsele võimalus näha ekraanil oma keelt, oma tänavat ja inimesi, oma nalju, muresid ja ajalugu. Alustada võiks täiendavast rahalisest toest, et neid lugusid ekraanile tooma hakata.

¹ "Morten", Ivan Palvjutškov, 2026.

² https://filmi.ee/uudised/filmitegijate-avalik-poordumine-peaminister-kristen-michali-poole/

³ Kaspar Viilup. Kuhu liigub Eesti noortefilm? – Sirp 11. IX 2026.

⁴ "Fränk", Tõnis Pill, 2025; "Nullpunkt", Mihkel Ulk, 2014; "Klass", Ilmar Raag, 2007.

⁵ "Sigade revolutsioon", René Reinumägi, Jaak Kilmi, 2004; "Mina olin siin", René Vilbre, 2008; "Pikad paberid", Meel Paliale, 2024.

⁶ "Röövlirahnu Martin", René Vilbre, 2005; "Ruudi", Katrin Laur, 2006; "Supilinna Salaselts", Margus Paju, 2015; "Eia jõulud Tondikakul", Anu Aun, 2018; "Sipsik", Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020.

⁷ "Tõde ja õigus", Tanel Toom, 2019; "Apteeker Melchior", Elmo Nüganen, 2022; "Kalev", Ove Musting, 2022.

⁸ "Peppa Pig", Neville Astley, Mark Baker, 2004– …

⁹ "Viqueens", Harald Zwart, 2026.

¹⁰ "Kaka, kevad ja teised", René Vilbre, Mikk Mägi, Heiki Ernits, Meelis Arulepp, Oskar Lehemaa, 2023.

¹¹ "Erik Kivisüda", Ilmar Raag, 2022; "Tagurpidi torn", Jaak Kilmi, 2022; "Tähtsad ninad", Ingomar Vihmar, 2023.

¹² "Hot Shots!", Jim Abrahams, 1991.

¹³ "The Lion King", Roger Allers, Rob Minkoff, 1994.

¹⁴ "Ну, погоди!", Feliks Kandel, Arkadi Hait, Aleksandr Kurljandski, 1969–2017.

¹⁵ "Приключения пингвиненка Лоло", Gennadi Sokolski, Kenji Yoshida, 1986-1987.

¹⁶ "Naksitralllid", Avo Paistik, 1990; "Staflík a Spagetka", Václav Bedřich, 1969–1971, 1988–1990, 2014.

¹⁷ "Biker Mice from Mars", Pamela Hickey, Dennys McCoy, Rick Ungar, 1993–1996.

¹⁸ "Rosa salvaje", 1987–1990.

¹⁹ "Little House on the Prairie", Blanche Hanalis, 1974–1983; "Home and Away", Alan Bateman, 1988–…; "The A-Team", Stephen J. Cannell, Frank Lupo, 1983–1987, "McGyver", Lee David Zlotoff, 1985–1992 "Knight Rider", Glen A. Larson, 1982–1986.

²⁰ "The X-Files", Chris Carter, 1993–2018; "Kelgukoerad", Raivo Maripuu, 2006–2013; "Kodu keset linna", Roman Baskin, Vilja Palm, Martin Korjus, 2003–2006, 2007–2011.

²¹ "Ёжик в тумане", Juri Norštein, 1975.

²² "Buffy the Vampire Slayer", Joss Whedon, 1997–2003; "Charmed", Constance M. Burge, 1998–2006; "Roswell", Jason Katims, 1999–2002.

²³ "Dawson's Creek", Kevin Williamson, 1998–2003; "Beverly Hills, 90210", Darren Star, 1990–2000; "Friends", David Crane, Martha Kauffman, 1994–2004.

²⁴ "Brigaad 3" Raivo Maripuu, Kadriann Kibus, Siim Õ. Ilves, Toomas Kirss, 2007-2008; "Ohtlik lend", Ain Prosa, 2006-2007, "Tuulepealne maa", Ain Prosa, 2008, 2013; "Ühikarotid", Ergo Kuld, 2010-2011; "Kättemaksukontor", Ain Prosa, 2009–…

²⁵ https://kids-regio.org/wp-content/uploads/2024/10/KIDS-Regio-Forum-2024-Report-eng.pdf