Kadri Hinrikus meenutas, et teos "Katariina ja herned" sai alguse vestlusest kirjastajaga. "Ühel hetkel me sattusime temaga lihtsalt juttu rääkima ja avastasime, kui palju meie ümber ja lähikonnas elab perekondi, kes parasjagu lahutavad või on juba lahutanud," selgitas ta ja tõi välja, et nii palju lapsed seisavad varases eas silmitsi päris tõsiste teemadega.

"Ma tahtsin, et "Katariina ja herneste" peategelaseks oleks tubli ja hakkaja tüdruk, selline nutikas ja julge, kes suudab hakkama saada tõsisemate teemadega," tõdes ta ja lisas, et lastekirjandus ei tähenda seda, et peab kirjutama ainult lilledest ja liblikatest. "Mulle meeldiks, kui raamatutes oleks ka mingi kontakt ja side reaalse eluga, et oleksid tegelased, kellega laps saaks samastuda, ja oleksid teemad, millega ta elus kokku puutub."

"Minu raamatutesse kipub sisse libisema üks vanaproua, mina tean täpselt, kust kohast see vanaproua tuleb," kinnitas ta ja selgitas, et see vanamemm tuleb tema lapsepõlvest. "Mina ei suutnud ja ei kavatsenudki lasteaias käia, vanemad küll püüdsid mind sinna panna, aga ma ei leppinud sellega sugugi," sõnas Hinrikus ja mainis, et tema hoidjaks sai vanatädi, kes oli äärmiselt armas inimene. "Nüüd ma vaatan, et taoline kodune ja alati toetust pakkuv vanadaam on päris mitmes minu raamatus."

Hinrikuse arvates ei tasu laste puhul alati üksindust peljata. "Mõned lapsed vajavadki seda üksindust natukene rohkem kui teised," nentis ta ja ütles, et igale lapsele ei sobi pidevalt trennides käimine ja huviringides osalemine. "Võib-olla sobiks talle mõni taoline inimene kõrvale, kes teda rohkem kuulaks või aitaks temal üksi olla."