"Ma alustasin "Kella ja haamri" kirjutamist üle kolmekümne aasta tagasi, siis kui maailm oli veel hoopis teistsugune," sõnas Raud ja tõdes, et ta sai kiiresti aru, et tolles ajas ei ole see raamat omas kohas. "Aegade jooksul olen ma püüdnud selle loo juurde mitu korda tagasi pöörduda, aga ikka on olnud nii, et elu ja aeg on kiiresti edasi kapanud."

Raud selgitas, kuidas ta ühel hetkel tundis, et meie maailm on nii paika loksunud, et "Kella ja haamri" lugu mahub sinna ära. "On muidugi üks probleem, millest ma ka ise aru sain, et mõned varasemalt kirjutatud episoodid on nagu puu sisse keeratud kruvid, et kui üritad kruvi uuesti sisse keerata, siis ta libiseb sinna samasse kanalisse, mis juba ees on."

"Raamat ise on saatuste põimumise lugu, tegevus toimub ühes kujuteldavas mõisas kuskil Virumaal, mitte kaugel Sagadist, aga mere ääres," selgitas ta ja tõi välja, et väljamõeldud Hundivere mõisas on saatused põimunud erinevatel viisidel läbi sajandite. "Midagi sellest on kogu aeg alles ja midagi tuleb tagasi, ei saa siin ka ilma kummitusteta läbi."

Rein Raua sõnul on kaasaegses proosas autoritel vabadus mängida žanritega. "Ma olen seda teinud, mäng on siin üks keskne teema, sest juba raamatu pealkiri "Kell ja haamer" on ühe lauamängu nimi," ütles ta ja nentis, et lugeja ootustega manipuleerimine on kirjaniku võõrandamatu õigus.

"Kui mõnikümmend aastat tagasi valitses arusaam, et on olemas madal populaarkirjandus, mida rahvas loeb, ja on olemas suurepärane destilleeritud vaim, mis kuulub eliidile, siis selline positsioon on minu arust vale," mainis ta ja lisas, et tema arust toimuvad kõige huvitavamad asjad hallis alas, kus need kaks poolust ei tõuku, vaid tõmbuvad.