"Ma arvan, et ma ei loonud endale mingeid pilte sellest, milline see raamat võiks olla," ütles Eva Koff ja sõnas, et ta ei loonud endale ette mingeid kujutelmi, kuidas kirjutada romaani. "Lõpufaasis ma sain aru, et kannatlikkust peab olema palju, et mitte valel ajal ära lõpetada või kiirustades otsi kokku tõmmata."

Koffi sõnul mõjutas romaanivõistluse tähtaeg seda, et ta suutis end mobiliseerida. "Alguses oli mul mõte, et 20. sajand on ühel pool ja võiks teha raamatu, mis haarab kogu seda sajandit," selgitas ta ja tõi välja, et tegelased moodustusid mälestuskildudest või juttudest, mida ta oli kuulnud. "Hiljem hakkab tegelane end kasvatama ja läheb ise elama."

"Minevikust või ajaloost kirjutamine on üks kujutluspilt, milline võis olla tolle ajastu inimese olevik, ja me kirjutame seda oma oleviku põhjal," tõdes ta ja nentis, et see on kõik üks mäng ja kujutluse äratamine. "Kindlasti ei ole näita see tõeliselt aega, mis on möödunud, sama hästi võiks küsida, mis on üldse aeg."