"Minu auhinnad" on Maarja Kangro 11. teos. "Eks see sõltub žüriist, kas neil jätkub piisavalt kuraaži niisugust raamatut ka auhinnata või on see natuke liiga küüniline projekt, sest eks asja eesmärk on ikkagi sellest suurest auhinnainstitutsioonist, kirjandusliku prestiiži institutsioonist õhku välja lasta," tunnistas Kangro.

Pealkirja "Minu auhinnad" võttis Kangro Austria kirjanikult Thomas Bernhardilt, kes on kirjutanud küünilise ülevaate omaenese kirjanduslikest auhindadest, pealkirjaga "Meine Preise".

"Aga minu raamatus on autobiograafiline ainult esimene pool, mis tõesti räägib konkreetselt Eesti kirjandusilmast, kirjanike, literaatide omavahelistest suhetest – on need siis kirglikud või vähem kirglikud, ilusad või vähem ilusad. Aga teine pool raamatust vaatleb ja analüüsib auhinnamaailma üldisemalt," selgitas ta.

"Ma käsitlen seda üleüldist auhinnaplahvatust, tunnustuse inflatsiooni, mitte ainult kultuuriauhindade maailmas, vaid kultuuris üleüldiselt. Toon välja igasugust statistikat. Ma olen välja arvutanud, kui palju tuleb auhinnatud literaate saja tuhande elaniku kohta ja võrrelnud seda tapmiste või liiklusõnnetuste statistikaga," rääkis Kangro.

"Toon välja selle, kui palju tegelikult meie seas liigub praegu ringi elavaid tunnustatud literaate. Neid on ikka päris ehmatav hulk ja ikkagi on inimesi, kes leiavad, et neid ei ole piisavalt tunnustatud ja täie õigusega, sest iseenesest prestiiž, tunnustus, reputatsioon on see, mille ümber kogu kirjanduselu käib. Mitte ainult kirjandus, vaid üldse kultuurielu ja mitte ainult kultuurielu kitsamas mõistes, vaid kogu meie kultuur iseenesest põhineb ju prestiižisuhetel mingil määral," jätkas ta.

"Me võime mõelda, et kirjanduses on tähtsamad mingid muud sügavamad, sisimad väärtused ja eks ta mingil määral nii on ka. Aga kui me kas või endi käitumist analüüsime, siis me näeme, kui palju me oleme ajendatud sellest prestiižiküsimusest. Kui palju me tegutseme lihtsalt selle nimel, et prestiiži juurde saada, või kui palju me langetame otsuseid selle põhjal, et mõni inimene meie meelest on piisavalt prestiižikas," sõnas Kangro.

Need, kes on kord juba prestiiži kogunud, koguvad seda veelgi, ja need väikesed tegijad, kes upuvad, need sageli kipuvadki uppuma, rääkis ta. "Selle aasta proosanominatsioonide puhul võib öelda, et päris nii läinud ei ole. Seal ei ole pidevalt esil olnud nimed esile tõstetud."

Kangro räägib oma raamatus rahvusvahelistest võitjatest, Eesti suurtest võitjatest, auhindamise ajaloost, kuidas see kõik nii läks, kuidas auhindamine alguse on saanud ja kuivõrd seda on alati seostatud ka korruptiivsete suhetega, kuidas seda alati on peetud ebaausaks institutsiooniks.

"Räägin inimeste emotsioonidest. Räägin sellest, kuidas mõni inimene võib tõesti tunda end elusalt nülituna, kui ta piisavalt prestiiži ei saa, sest me võime küll mõelda, et mingisugused literaadid, kunstnikud või muusikud virisevad, et neil ei ole piisavalt tunnustust," jätkas Kangro.

Tema sõnul virisevad sellised inimesed täiega õigusega, sest tunnustus ongi see, mis selles maailmas loeb. "Inimesed on võimelised minema väga kaugele, et tunnustust saada. Kuulsuse nimel ollakse ju valmis suremagi. See, et sinu isikul on mingisugune tähtsus või mingi tähendus teise inimese jaoks, see on elus üsna määrav asi. See on meie õnne alus. See on meie positiivse identiteedi alus."

"Päris ilukirjanduseks on vist seda raamatut raske nimetada, kuigi üks mu sõber selle peale, kui ma ütlesin, et esimene pool on selline enam-vähem autobiograafiline ja teine pool on esseistlik, siis ta ütles, et aga see on kokku ju romaan. Aga igati õigustatud oli selle raamatu vabaauhinna kategooriasse paigutamine," märkis Kangro.