Lihtne oli Holy Motorsit pidada valmis ja küpseks bändiks, kui nad 2018. aastal "Slow Sundowniga" välja tulid. Kahtlust nende valmidusastmes ja küpsuses ei tekitanud ka 2020. aasta "Horse", aga rõõm on tõdeda, et need tunduvad olevat siiski-siiski olnud esimesed võrsed mitte valmis viljad juba paksu ja tugeva tüvega puu küljest. Või siis, äkki on isegi täpsem öelda, võrsuvad sellest paksust ja tugevast tüvest nüüd juba hoopis uued võrsed, mille otsas istudes tundub "Slow Sundown" peaaegu et häbelik ja vaoshoitud, kompav.

Natuke aimu saime sellest juba augustikuus kui ilmus "Hellishly Hot": nii ekspressiivset ja bravuurikat Holy Motorsit, eriti just Eliann Tulve esitust ei olnud me veel kuulnud. Holy Motorsi kontekstis võtab ta juba Britney Spearsi või Lady Gaga mõõtmed. Nii et mõneti astutakse välja kookonist, aga lihtsalt vist bänd ise ega ka keegi meist siinpool salvestusi ei osanud arvata, et see kookon üldse olemas on.

Sealjuures ei ole kuhugi läinud kaduma Holy Motorsi americana-pastišid ega nende elavus. Iseenesest kerkivad pähe pildid tegelastest, kes võiksid neid laule laulda, ja oludest-paikadest, kus nad seda teha võiksid kuni selleni välja, et mis neil võiks seljas olla. Vastupidi, tuleks öelda, et need pildid on veel teravamad, täpsemad, sisutihedamad, kaadrite arv sekundis on korralikult tõusnud. Värvid on küll samad, üks või kaks on ehk paletile juurde segatud, aga toone ja varjundeid on igatahes palju rohkem.

Ja seda just tänu mitmekesisusele, mis on nii igas loos eraldivõetuna kui ka albumil tervikuna. Varem ei ole olnud Holy Motorsil probleemi jätta oma lugusid rippuma keset igavikku, lasta neil voolata üle ühe serva, siis ringiga uuesti üles roomata, et uuesti alla voolata. Selles on muidugi oma võlu ja see on Holy Motorsi üks tugevusi, eriti laivis.

Aga "Heaven's Nighti" peal on peaaegu igal lool oma raskuskese ja gravitatsioonijõud, mille abil loob peaaegu iga träkk enda ümber oma väikese maailma suurema "Heaven's Nighti" maailma sees. Juhuslikkust ja minnalaskmist on palju vähem. Olgu näiteks kas "Howlin'", mis kasvab korralikuks spaghetti western'i tagaajamiseks, või "God Is A Feeling", mis gruuvib välja kuhugi Maa tuumani, lendab siis suure hooga tagasi taevasse, sukeldub uuesti magmabasseini jne, saeb ja lõikab sügvalt korraliku amplituudiga.

Unetust täis pop-bravuuri ja ekspressiivsuse järel iseloomustab "Heaven's Nighti" Motorsi diskograafias mingit sorti indie-roki ja/või shoegaze'i gruuv. See on muidugi bändikatlas üles soojendatud ja ülejäänud sulamiga kenasti liidetud, nagu näitab "Tough Crush", mis ühtepidi nagu ei oleks üldse Holy Motorsi lugu, aga teisalt jällegi selgelt on.

Igasuguseid üksteisega äravahetamiseni sarnaseid, kergelt quirky'sid kitarridega oma halastust paluvaid muusikalisi esiisasid kummardavaid bände tuleb ja läheb igal aastal palju. Mõni selleteemaline väljaanne kuulutab nende EP kõige suuremaks järgmiseks asjaks, tuleb üks edukam või vähem edukas debüütalbum ning asi vaibub. Võistlust "Kellele meeldib The Smiths kõige rohkem?" või selle erinevaid spin-off'e, kus võib bändi nime soovi järgi vahetada, ei ole enam ammu põnev jälgida.

Selles kontekstis on igati tore, et nende kõigi keskel on veel mõni bänd, nagu Holy Motors, kes jätkuvalt tegutseb, kellel on äratuntav attitude ja fiiling, mis mitte lihtsalt niisama ei imiteeri ja ei romantiseeri, vaid kasvatab kihte peale, ja on juhtumisi ka veel Eesti bänd.

Night Tapesi eduloo üle rõõmustamise keskel ei tasu ära unustada, et Tallinnast rohkem kuulatakse Holy Motorsit Los Angeleses, Londonis ja kõige rohkem Berliinis. Enne albumi ilmumist aga ei mahtunud Tallinn isegi linnade esiviisiku hulka.

Teoorias võiks sellised kuidagigi omanäolised bändid teistest esile kerkida ja äkki-äkki jõuda lausa areenidele. Kuigi Motorsi muusika üldine (muu maailmaga võrreldes) flegmaatilisus võib seada siiski teatud piirid ja äkki seetõttu ei pea bänd seda ise ka nii väga vajalikuks. Samas, kui vaadata, kuidas läheb peale Fontaines D.C. äng, siis äkki tuleb ka flegmal oma aeg. Eriti kui sellises suunas edasi areneb, nagu ta seni on teinud.

Vähemalt (ja õnneks) ei tee nad selles osas kompromisse, sest "Heaven's Nighti" kuulates on selge, et soovi korral suudetaks kirjutada ka suuri hitte. Igastahes loodan, et Brooklyni plaadifirma Wharf Cat Records pakub bändile piisavalt nõu ja tuge, et vaikselt leida üles aina järgmisi inimesi, kellega omas tempos edasi ratsutada.

Peale selle, et mõni lugu tahab siiski siin ja seal siiski teise või kolmandaga üheks muutuda, on plaadi suurim miinus see, et plaadi peal pole möödunud suve kõige kõvemat hitti "Tallinn täna õhtul". Kuigi oli teada, et see plaadile ei jõua, siis esimesed "Heaven's Nighti" tiirud olin selle fakti peale ikkagi natukene solvunud. Oleks see suudetud siiski ingliskeelsena valmis teha, siis kahtlustan, et see olnuks plaadi kõige kõvem lugu. Ja ma tahaksin loota, et ma ei ütle seda sellepärast, et see on Motorsi esimene eestikeelne lugu ja mõjub selle võrra suuremalt. Teistpidi olen jälle õnnelik, et just see lugu, oma samuti tugeva gruuvi ja unetuse-bravuuriga, on esimene, mille bänd võttis linti eesti keeles.

Ehk siis ei saa ise ka aru, mida tunnen. Lugu on nii hea, et ta võiks olla korraga inglis- ja eestikeelne ning igatahes olla plaadil, aga samas ma saan aru, miks ta seal ei ole, isegi boonusträkina või nii, sest ta tõesti vist torkaks "Heaven's Nighti" mulli pisikese augu oma Valga tänavate romantika ja igatusega, aga samas... Oijah.

Küll aga saan ma päris selgesti aru sellest, et "Heaven's Night" on hea plaat. Päris kindlasti Holy Motorsi parim.