Heinsaar rääkis saates "Kirjandusministri juures", et raamatuid hakkas ta tõsisemalt lugema alles keskkooli lõpus, sest enne seda tegeles ta rohkem spordiga. Esialgu kirjutas ta luulet, seejärel liikus poeemide ja ballaadideni. Ühel hetkel tundis ta, et neid ei ole tänapäeval enam keegi.

"Mõtlesin, et miks siis mitte proosasse ümber panna ja see kuidagi hakkas õnnestuma, sest need luuletused läksid mõttetult pikaks," meenutas ta.

Heinsaar ütles, et ta näeb kirjutamist kui teraapiat. "Psüühika mõttes on üks osa minust melanhoolik, võib-olla pisut isegi raskemeelne. Ma arvan, et paljudel kirjutajatel, kunstnikel, heliloojatel ja mõtlejatel on loomine autoteraapia, ühe mehe eneseravi. Ma ravin oma meeleolu rõõmsamaks või huvitavamaks," avas ta.

"See on ainult boonus, kui see on audentne ka teistele lugejatele, et ma suudan kirjutada niimoodi, et see kujustamine on realistlik, teised saavad ka sinna maailma minna, nendesse majadesse minna, mis ma kirjutamise teel oskan ehitada, ma ei oska ju muidu ehitada mitte midagi, aga kirjutades justkui oskan," ütles ta.

Heinsaare loomingus on olulisel kohal maagiline realism. Kirjaniku sõnul on piir realismi ja maagilise realismi vahel üsna hägune. See võib tekkida täiesti tavalises olukorras, näiteks kohvikus või linnatänaval.

"Näiteks saavad mul peas korraga kokku neli paaniliselt kiiret asja, tekib mingi lühiühendus või sädelahendus ja sellest tekib kujund. Seal samas tänavanurgal tuleb see kohe kirja panna, sest pärast ei oleks sellel mõttel või kujundil rütmi sees. Siis hakkabki kohe piir maagilisse maailma," kirjeldas ta.

Maagilisse maailma sisenemine võib kesta mõnikümmend minutit. Seejärel väsib kirjanik kirjutamisest ja pöördub tagasi argipäeva. "Aga tunne jääb väga hea, nagu ma oleks just kuskil korraks ära käinud."

Kirjaniku sõnul on mõtteid võimalik ka hiljem taastada, kuid see ei pruugi anda sama tulemust. Ta võrdleb kirjandust muusikaga, kus oluline pole ainult sisu, vaid ka rütm ja lainepikkus. Seetõttu püüab ta kirjutamiseks aega leida ka siis, kui parasjagu on kiire.

"Kui lainepikkust enam ei ole, siis mõttest üksi on vähe. Kõige parem on, kui saab kohe kirjutada, ükskõik kui kiire ka ei ole – lükka see kiire kõrvale. Loomulikult lennukist maha jääda ei tohi," muigas ta.

Heinsaar ei kirjuta kindla eesmärgiga lugejale midagi õpetada või tema mõtteviisi muuta. Ta laseb lool areneda omasoodu ning järgib seda, kuhu kirjutamine teda viib.

"See on vaip, mis rullub lahti. Ma lähen seda teed, kuidas see vaip seal metsa vahel rullub. See võib ka keset padrikut pooleli jääda ja jutt jääbki pooleli, kui pole piisavalt energiat, aga võib ka lõpuni jõuda lagendikule," kirjeldas ta. "Lugeja otsibki kirjandusest salapära, midagi tundmatut ja ootamatut, midagi tunnetuslikult uut. Selles mõttes järgin pigem looduse kutset."

Kirjanik määratleb oma praegust loomingut pigem allegoorilise või sümbolistlikuna. Tema sõnul kasvab kõik elust välja, kuid saab seejärel kujundliku ja metafoorse vormi. See ei tähenda, et selline lähenemine peaks sobima kõigile lugejatele.

"Maailma kirjusus ongi selle koha pealt väga õige, et meil on palju häid autoreid ja nendel on omad lugejad. Ma arvan, et ka paljud kirjanikud teretavad üksteist väga viisakalt, ütlevad, et sul on äge raamat, aga ta tegelikult ei tunnista, et ta ei loe seda autorit. Igas kirjutajas on see lihtne kojamees, kes otsib oma seda, mis talle sobib, kus tal vaim puhkab või kus ta saab lepase reega sõita," usub ta.

Ilukirjanduslike teoste kõrval on Heinsaar avaldanud ka päevikut: 2022. aastal nägi ilmavalgus "Ööpäevik", kaks aastat hiljem jõudis lugejateni "Läbi hingemaastike". Päevikute kirjutamise puhul peab kirjanik oluliseks eelkõige nende autentsust. Erinevalt ilukirjandusest on päevik mõeldud iseendale.

"Kui ma kirjanikuna kirjutan, siis mul on ideaallugeja alati kuklas. Ükskõik kui aus kirjanik püüab olla, ta ikkagi natukene mängib, on teatraalne. Isegi kui ta kirjutab väga rasketest asjadest, ikkagi on teater või mäng sees. Aga kui sa kirjutad päevikut, siis kirjutad ainult iseendale," rääkis Heinsaar.

Kirjaniku sõnul on päevikutes midagi sellist, mida ta ilukirjanduses käsitleda ei julgeks. "Seal ei ole ka midagi roppu. Seal on sellised kannataja mõtted, enesehaletus või võitlus. Aga ega ma kõike sisse ei pannud, vaid kus on mõte sees, kus käib inimese heitlus iseenda või iseenda varjuga, mis tundus, et võib lugejat iseendaga heas mõttes võitlusele kehutada."

Ka tihedamatel kirjutamisperioodidel ei lõika Pihl ennast teiste loomingust välja. Talle meeldib teiste tekstidest energiat ammutada.

"Mina loen hommikuti tund aega kohvi kõrvale filosoofiat või midagi, mis annaks energiat. See on nagu ajugümnastika. See laeb mind üles ja siis ma saan hakata selle varal kirjutama," märkis ta.