Näituse kuraator Rodolphe Rapetti tõdes "OP-is", et kunst ei võistlus, vaid tähendab taju ja tundeid. "Arvan, et nii prantslased kui ka Pariisi külastajad välismaalt tahavad väga avastada midagi neile tundmatut, arvestades, et enamik neid kunstnike on seni teadmata ja et nende tööd on erakordsed, arvan, et näitus osutub edukaks."

"Muidugi oli mõeldamatu paigutada tööd riikide kaupa, tähestikulises järjekorras," ütles Rapetti ja selgitas, et mõnes aspektis olid Balti riigid väga erinevad, aga oli jooni, mille järgi sai neid kõrvuti panna. "Seda püüdsingi teha, näiteks stiili järgi."

"Umbes 2005. aastal osalesin siin Euroopa kuraatorite üritusel ja küsisin Rodolphe'ilt, kas oleks kunagi võimalik korraldada Pariisis Läti kunstnike näitus," ütles kunstiteadlane Ginta Gerharde-Upeniece ja lisas, et Rodolph kiitis Läti näituse heaks. "Aga ta ütles, et veel parem oleks Baltimaade kunstnike näitus, lisades ka, et just Baltimaade sümbolistide näitus."

Kuraator Liis Pählapuu arvates on väga oluline, et see näitus annab võimaluse näidata meie oma kunsti kullafondi, mida meil sellest ajastust pakkuda on. "Eriti hea on seda tunnetada, kui sul on näituse tegija sellise kaliibriga sümbolismiuurija, kes ütleb, et Eesti ja Baltimaade kunstis on olemas väga eriline iva."

"Esimene mulje oligi väga südamlik, kuna ma astusin läbi tohutu suure ukse siia sisse ja esimene töö, mida ma nägin, oli Kristjan Raua "Ohver," meenutas Pählapuu ja kinnitas, et ta tundis suurt südamesoojust. "Näituse kuraator Rodolphe Rapetti on esile tõstnud just seda erilist loodusetunnetust, me võime öelda, et Lääne-Euroopa mõistes oli selleks hetkeks toimunud juba loodusest eemaldumine ja linnastumine oli aset leidnud."