(NB! Teie arvutiga on kõik korras - need klipid ongi helitud!)

Pole vale öelda, et senini kasutuses lauluväljaku koos kuulsa kaarega kinkis Eestile punane tähtpäev - ENSV 20. aastapäev 1960. aastal. Viiekümnendate lõpus otsustati, et endine puust laululava on elu ära elanud ja noor sotsialistlik vabariik vajab uut. 1957. aastal välja kuulutatud arhitektuurikonkursile laekus 13 võistlustööd. Välja valiti teeneka arhitekti Alar Kotli tehniliselt ja vormiliselt uuenduslik projekt.

Kotlist monograafia kirjutanud arhitektuuriloolane Mart Kalm on nimetanud laululava Hruštšovi sula kõige efektsemaks visuaalseks väljenduseks Eestis. Oleks ju võinud ehitada ka midagi folgilikku-kitšilikku, kuid valiti modernistlik lahendus. Ehk selleks, et demonstreerida Nõukogude ühiskonna moodsust, on Kalm välja pakkunud.

20. sajandi alguses sündinud Kotli on lauluväljaku kõrval ka teiste Eesti sümbolehitiste looja: tema projekti järgi on ehitatud presidendi kantselei ja taastatud Estonia teater. Kokku on tema loodud enam kui sada hoonet üle Eesti. Kotli oli üks neid väheseid, kes sai olulistel ametikohtadel töötada nii Eesti Vabariigis kui ka ENSV-s. Laululava jäi tema luigelauluks - Kotli suri kolm aastat pärast suurehitise valmimist.

Kohalike spetsialistide puudusel ehitasid lauluväljakut Leningradi ehitajad, kuid kasutati ka kvalifitseerimata kohalikke ehk vabatahtlikku tööjõudu. Nagu kirjutab 1959. aasta Sirp ja Vasar nägid lauluväljaku kõrval tegutsenud tubakatehase Leek töötajad, et ehitajad hakkavad ajahätta jääma ja pakkusid oma abi. Lauluväljakul käisid Leegi töölised rabamas peale oma vahetuste lõppu.

Lööktöö korras tegid lihtsamaid töid ka tuhanded komnoored, samuti ENSV riikliku kunstiinstituudi tudengid ja koolijuht Jaan Vares ning paljud teisedki. Selles videoklipis on näha, kuidas laulab ja kive loobib TPI meeskoor. Lauluväljaku ehitustöödest said nii üksikisikud kui ka kollektiivid võtta osa iga päev, ka pühapäeval varahommikust kella 22 õhtul.