Meie viielapselises peres laulsid kõik, sama võib öelda kogu suure suguvõsa kohta. Ma ei kujuta ette, et inimene ei oska laulda. Minu meelest on see nii enesestmõistetav ja samas arendatav oskus. Teine lugu on pillimänguga, sest selleks on vaja annet. Meie isa mängis noores eas mandoliini ja pere kõik kolm venda olid alguses lõõtsa-, hiljem akordionipoisid. Mängiti kuulmise järgi, keegi polnud pillimängu õppinud. Kogu meie elu kõlas pillimäng igal pool ja ajal. Nüüdseks on kaks pillimeest juba taevastel radadel, aga noorim vend mängib edasi.

Minu esimene mälestus laulupeost on pärit Puhja koolist, kui ma olin teise klassi õpilane. Esinesin siis Elva laulupeol. Laulud õpetas mudilaskoorile selgeks Ella Haagivang. Mul on meeles veel esinemisriided – need olid valge pluus ja must seelik õrna valge mustriga. Laulsime rajooni laulupäeval tublisti ja pääsesime õhtusele valikkontserdile. Lauluks oli ,,Pääsuke mu akna taga". Laulupeol juhatas koore tol ajal kuulus koorijuht August Haagivang, kellel oli ühe silma asemel klaassilm. Takistuseks see ei olnud, et olla hea dirigent.

Olen eluaeg paljudes koorides laulnud, isa meierei-ameti tõttu rändasime palju ringi ja igas paigas on laul ja pillimäng kõlanud: Puhjas, Leevakul ja viimati Räpina keskkoolis. Räpinast käisime naiskooriga iga kord Tallinnas laulupeol. Ööbisime koolides ja see oli suur elamus, väikese maakohast pärit lapsele suurde linna pääseda. Keskkoolis oli meie lauluõpetajaks Laine Leppma, keda tundsin juba Puhja ajast. Ta oli ka mu vendade lauluõpetaja, viimati Räpina meeskoori dirigent.

Tantsujalga pole mulle küll eriti antud, kuid 1970. aastal õnnestus ära käia nii Tartus kui ka Tallinnas tantsupeol. Elasin ja töötasin tol ajal Võru rajooni Linnamäe koolis aianduse õpetajana. Meie kooli õpetaja Helgi Rimm juhendas Kuldre rühma ja seal jäi üks paar puudu, siis värvati mind koos kolleeg Väino Urbiga. See olukord oli raske, sest ma polnud enne üldse tantsinud. Juhendaja oli range ja nõudlik ning tänu sellele me peole pääsesime. Sellest peost on jäänud kõige helgemad mälestused, see oli minu jaoks esimene ja viimane kord tantsupeol tantsida. Olime segarühm ja eelproovid kestsid mitu päeva Laevastiku Ohvitseride staadionil Koplis. Oli vihma ja päikest, kuid meid see ei seganud, raskust polnud, kõik oli rõõm ja lust. Mina ei olnud teistega koos öömajal, mind võttis enda juurde üks minu kauge sugulane, kes elas Tõnismäe kandis. Tema oli saksaaegne proua – passis mind nii väga, et mul oli lausa piinlik.

Peakontsert toimus Komsomoli staadionil, enne seda ka peaproov. Kui muusika hakkas kõlama, sammusid meie rühmad staadionile. See oli nii ülev ja harras tunne, et seda on raske sõnadesse panna, seda peab ise tundma ja selle tunde sees elama. See oli võimas! Väsimust ja tüdimust polnud kusagil, oli ainult üks suur tuhin ja rõõm kõik endast anda. Kui vaatan telerist neid tänapäeva pidusid tunnen, et sama rõõm on ikka alles.

Kogu kontsert läks hästi korda, olime rahul. Meil olid seljas kihelkonnarahvariided, need olid kusagilt laenatud, aga uhked ja suursugused, kõrged tanud ja mustad plisseeritud maani seelikud, all lai punane triip. Neis riietes äratasime linnas liikudes tähelepanu. Pidime soomlastele ja rootslastele poseerima. Sellest peost on jäänud mulle üks mustvalge pildialbum.

Kui meie suguvõsas on kõik laulumehed, siis hõimlastest naised pole seda mitte. Ema peaks ju see olema, kes lapsele laulu õpetab. Mina loen oma teeneks seda, et õpetasin ühele väikesele sugulasele viisipidamist ja varsti võib see esimese klassi laps laulupeole jõuda.

Räpina Ühisgümnaasiumis on väga tubli tantsuõpetaja Külliki Arjokesse, kelle rühmad on alati tantsupeol. Iga aasta maikuus toimub Räpinas laste laulu-ja tantsupidu ja see on väga oodatud sündmus. Olen alati aru saanud, et suur osa on juhendajal ja muidugi seltskond peab tore olema.

NÄITUS

"MINU LAULUPEO LUGU"
Kuraatorid Kristo Matson, Kaisa Luik ja Ene Kuljus
Graafiline disain Henry Mang
Ruumikujundus Argo Peever
Kunstnik Aime Andresson
Heli- ja videolahendus Valkro OÜ
Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2019.