Oli aasta 1993, ma olin 11-aastane ja see oli mu elu esimene laulupidu ning kohe sain osaleda lastekoori lauljana. Olime rongkäigus juba mõnda aega kõndinud ja hakkasin juba ära harjuma, et nii käibki, et inimesed on teeservades,  lehvitavad ja hüüavad "Elagu Tallinna 20. keskkool!" (praegune Tallinna Ühisgümnaasium) ja siis me teeme neile rõõmsalt vastu "uuuu".

Äkki kuskil praeguse Inglise kolledži juures jäi rongkäik hetkeks seisma, sest teeservast astus teiste seast välja mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lemme Siil. Kõik jäid teda kuulama ja mulle tundus, et ta vali hääl kajas üle Vabaduse väljaku ristmiku. Ma ei mäleta tänaseks mitte sõnagi, mida ta meie koolile hüüdis, aga mul on jäänud meelde see emotsioon, kuidas ta seda tegi.

Sõnades isegi raske kirjeldada, aga õpetaja, kelle ees mul kui 5. klassi õpilasel, oli aukartus, sest ta oli range ja nõudlik, tundus mulle esimest korda nii rõõmus ja vaba ja spontaanne ja täiesti vaimustuses. Küllap olid emotsioonid laes, sest see noorte pidu oli ikkagi esimene laulupidu pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kuigi jah, esimene üldlaulupidu oli alles aasta pärast. Igatahes oli see mu jaoks hetk, kus taipasin, kui oluline on laulupidu. Mu õpetajast sai hiljem lõpuklassides mulle asendamatu õpetaja ja eeskuju ka inimesena. Kahjuks lahkus ta meie seast eelmisel aastal ja ma ei saanudki teda tänada selle õppetunni eest väljaspool koolitunde.

Nüüd 30-ndates eluaastates ma enam kooris ei laula, aga publikuna ei jäta enam ühtki laulupidu vahele. Juba mitu laulupidu olen oma õpetaja eeskujul tahtnud laulupeo vaimustust teistega jagada – postitada sotsiaalmeediasse üleskutse "Kui sind ei ole siin, siis kus sa oled?". Ma ei ole aga seni julgenud, sest äkki keegi mu lähematest ja kaugematest sõpradest või tuttavatest pahandab või solvub. Ent laulupeo ajal, kui emotsioonid on nii ülevad, siis ma tõesti mõtlen, et mis asi on sel hetkel tähtsam, kui mitte olla lauluväljakul, kus on kogu Eesti kohal, telekast ei ole ju see. Samas – on mul üldse õigust teistele midagi ette heita? Neil ei olnud ju minu hetke ja minu õpetajat!

Pärast laulupeo "Aja puudutus. Puudutuse aeg" esimest kontserdipäeva, mis lõppes erandina hilisõhtul, võiks öelda isegi öösel,  kiirustasid kõik koju, et järgmine päev jälle tulla ja siuke sigin-sagin oli ümberringi ning me emaga üritasime saada veel viimasele bussile. Kuskil Oru väravatest edasi nägime Ingrid Rüütlit, kes viibis hetkes ja vaatas neid koju kiirustavaid inimesi imetluse ja uhkusega. President Arnold Rüütel rääkis veidi eemal telefoniga, organiseerides ilmselt neile koju transporti. Me läksime neist mööda ja vaatasime Ingrid Rüütlile otsa, ta märkas meid ja naeratas ja me naeratasime talle vastu.

Ma ei mäleta, kas see oli 10 aastat, võib-olla isegi 15 aastat tagasi. Laulupeol on alati palju rahvast, aga see oli laulupidu, kus oli meeletult rahvast. Me olime kuskil rahvasummas kinni, ei saanud edasi ega tagasi, meie ees oli Hendrik Toompere (sel ajal juunior, praegune seenior) abikaasaga ja nad olid samamoodi kimbatuses. Kui me siis mõnda aega olime kõik seal tibusammul edasi liikunud ja saanud tuletorni nurga tagant välja, siis avanes jahmatav vaade kogu lauluväljakule, mis oli nagu inimmeri ja sumises ootusärevusest nagu mesilaspere ja kohati väga valjult. Ma mäletan Hendrik Toompere pilku kui ta vaatas seda inimmerd ja ütles oma naisele "Hullem kui Indias".

Pärast ühte laulupidu umbes 10 aastat tagasi, mil hakkasime koju minema, saime mingil imekombel bussi peale – tavaliselt on need nii täistuubitud ja loobume juba eos ühistranspordi kasutamisest. Kõnnime jala linna ühises rongkäigus mööda sõiduteed ja linnast juba on võimalik oma kodubussi peale saada. Seekord olime siis kõik nagu kilud karbis külg külje kõrval, kui äkki esiukse juures 3-4 sõbrannadest koorilauljat valgetes linastes kleitides hakkasid laulma "Ta lendab mesipuu poole". Nad sõitsid ainult mõne peatuse, läksid Kadriorus maha ning jätkasid oma koduteed lauldes edasi kergel sammul ja juuste lehvides, jättes bussitäie rahvast pisaratega võitlema.

NÄITUS

"MINU LAULUPEO LUGU"
Kuraatorid Kristo Matson, Kaisa Luik ja Ene Kuljus
Graafiline disain Henry Mang
Ruumikujundus Argo Peever
Kunstnik Aime Andresson
Heli- ja videolahendus Valkro OÜ
Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2019.