1960. aastal jõudsime lauluväljakule läbimärgadena, aga tuju püsis hea ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna lauluväljak valmis 1960. aasta peoks.
Tallinna lauluväljak valmis 1960. aasta peoks. Autor/allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum, http://muis.ee/museaalview/2145697

ERR-i kultuuriportaal avaldab reedeti ühe emotsionaalse ja isikliku loo teatri- ja muusikamuuseumi näitusele "Minu laulupeo lugu" laekunud mälestuste hulgast. Sügava isikliku mulje jättis Valgast pärit autorile esimene uue laulukaare all peetud pidu.

Tahaksin jagada oma laulupidude mälestusi, mis ulatuvad päris kaugele aastate taha minu sünnilinna Valka. Sõda oli läbi, inimesed hakkasid tasapisi toibuma rasketest läbielamistest.

Meil oli läinud hästi – meie kuueliikmeline pere oli alles, alles oli ka meie enne sõda valminud kodu, meid ega meie lähedasi polnud küüditatud. Isal-emal oli töökoht. Peale töö aga vajab inimene väikesi rõõme, mis aitaks elada ja annaks hingetuge. Eesti inimest on ikka saatnud laul nii headel kui halbadel aegadel.

Minu emale, kes töötas lasteaednikuna, oli juba hälli kaasa pandud musikaalsus. Ka kodutoimetustel armastas ta laulda, palju laulis ka meile lastele. Asjade loomulik käik viis ta lauljaks kohalikku Valga segakoori, mida juhatas kohalik muusikategelane Albert Puusta. Tublid koorinaised valmistasid ise endile Pärnu-Jaagupi rahvariided, sest ees ootas esimene sõjajärgne üldlaulupidu Tallinnas. Minu ema sõitis Tallinna laulupeole koos minu keskkooliealise õega. Mina olin siis 6-aastane. Mul on tänini meeles see kaunis suvepäev, mil laulupeolt saabusid koju ema ja õde. Suure õhinaga ja särasilmil vaimustusega jutustasid nad sellest peost. Pealinna sõideti selleks kohandatud rongiga, mis oli kaskedega ehitud. Peomeeleolu oli kõik need päevad olnud ülev.

Üsna regulaarselt toimusid Valga linnapargis ka maakondlikud laulupeod rongkäiguga läbi linna, minu ema sammumas Valga segakoori lauljate hulgas.
Kõik meie pere lapsed oleme laulnud kooli koorides ja osalenud kohalikel laulupidudel.

Ühe erilise laulupeo muljeid soovin veel jagada. Elukoha vahetuse tõttu elasime Tartus ja see oli esimene üliõpilaslaulupidu 1956. aastal, mis toimus Tartu Toomeorus – osalesid Eesti, Läti ja Leedu üliõpilassegakoorid (lisaks oli koore ka Valgevenest ja Venemaalt). Selle laulupeo korraldamise eesotsas oli armastatud koorijuht Richard Ritsing, aujuhiks Juhan Simm.

Väike Tartu linn kihas nii Eesti kui ka naaberliiduvabariikide rõõmsatest üliõpilastest. Erilisuse lisas sellele peole tõrvikutega rongkäik läbi linna Toomeorgu. Kogu see pidu oli üks suur naabervabariikide noorte vennastumine. Tänavaid ääristasid pisarsilmil pealtvaatajad. Koore juhatasid nii Eesti kui ka teiste Balti riikide koorijuhid. Toomeoru nõlvad olid tihedalt kaetud kuulajatest, kes vaimustusega kaasa elasid, nende hulgas mina 15-aastase koolitüdrukuna.
Peolt lahkuma ei sundinud ka õhtu eel alanud üsna tihe vihmasadu.

Tartu esimese üliõpilaslaulupeo õnnestumine innustas jätkama üliõpilaslaulupidusid erinevates Balti liiduvabariikide pealinnades. Järgmine pidu toimus Riias 1958. aastal. Siis aga järgnes pikem paus. Riigivõim pidas üliõpilasliikumist, Balti rahvaste vennastumist ohtlikuks.

Minu ülikooliõpingute ajal 1959-1965 oli vaheaeg üliõpilaslaulupidudel. Laulsin siis Tartu Ülikooli Naiskooris. Alates 1967. aastal hakkasid jälle toimuma regulaarselt üliõpilaslaulupeod vaheldumisi Tartus, Riias ja Vilniuses. 1967. aastal Tartus, siis juba Gaudeamuse nime all Tähtvere lauluväljakul.

Väga sügav isiklik mälestus on mul 1960. aasta üldlaulupeost vastvalminud laulukaare all Tartu Vanemuise segakoori lauljana Richard Ritsingu käe all. Vanemuise kooris laulsid tollal eakamad lauljad, mina olin koori "pesamuna" – tudengineiu. Kooris laulis ka minu õde. Meenub paduvihm rongkäigu ajal. Koor oli laulupeoks saanud uued Tartu maakonna rahvariided, läbimärgadena jõudsime lauluväljakule, see ei rikkunud head tuju.

Meenub ühendkooride omaalgatuslik "Mu isamaa" alustamine, mis oli sel laulupeol kavast välja jäetud. See tunne oli võimas! Pisarais silmad lauljatel, kuulajatel. Sellest on palju kirjutatud. On mida mäletada.

Koorilaul on jäänud minu harrastuseks kogu eluks. Üle 30 aasta olin ENSV teenelise segakoori "Kaleva" laulja (dirigendid Uuno Taremaa ja Tiina Savisaar (Taremaa)). "Kaleva" repertuaaris on läbi aegade olnud suurvormid. Oleme laulnud Mozartit, Verdit, Faure'd, Puccinit. Igal hooajal arvukad kontserdid, kontserdireisid. Loomulik on olnud osavõtt üldlaulupidudest.
Iga laulupidu on olnud omanäolilne ja jätnud hinge püsivaid emotsioone. Võin kinnitada, et laulukaare all saadud emotsioonid on mitmekordselt võimsamad – kui publiku hulgas.

NÄITUS

"MINU LAULUPEO LUGU"
Kuraatorid Kristo Matson, Kaisa Luik ja Ene Kuljus
Graafiline disain Henry Mang
Ruumikujundus Argo Peever
Kunstnik Aime Andresson
Heli- ja videolahendus Valkro OÜ
Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2019.

 

Toimetaja: Mari Peegel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: