Noppeid laulupeolistest. Väike Ott Lepland 1997. aasta laulupeol
Seekordses rubriiginumbris meenutab Ott Lepland oma debüüti laulupeo solistina. Leplandi sõnul oli ta toona jalaga-uks-lahti tüüpi poiss.
Kuidas sa toona laulupeole solistiks sattusid?
See oli täpselt see periood, kui ma elasin juba väikestviisi artisti elu. Olin välja andnud neli lastelaulu kassetti, mistõttu mind ilmselt märgati ja kutsuti esinema. Arvatavasti oli käsi mängus ka mu emal ning mänedžer Emil Ojal.
Kas sellest esinemisest sündis ka koostööpakkumisi, märgati sind kuidagi enam?
Kuna ma tegin toona rolle nii Vanalinna Stuudios kui ka Eesti Draamateatris, oli avalikkuse tähelepanu juba enne pidu päris suur. Siiski oli laulupeol esinemine minu jaoks väga suur asi. Seda kogemust hindan tagantjärele aina enam.
Millal sa viimati laulupeol käisid? Kas sa lähed laulupeole ka see aasta?
Viimasele laulupeole ma tiheda esinemisgraafiku tõttu ei jõudnud. Aga muidu olen pealtvaatajana ikka kohal käinud. Kaare all laulsin viimati väikese poisina, kui osalesin laulupeol Jüri Gümnaasiumi mudilaskooriga. Täiskasvanuna pole kahjuks olnud au kuhugi kollektiivi kuuluda, aga kui see võimalus tekiks, siis läheksin kindlasti.
Toonane 1997. aasta VIII noorte laulu- ja tantsupidu kandis loosungit "Mõnus pidu". Ja arhiivisalvestiselt tunduski see väga lõbus. Kas sul väikese solistina hirmus ei olnud?
Eks ma kindlasti pabistasin, aga samas olin ma lapsena väga julge ja energiline, n-ö jalaga-uks-lahti tüüpi poiss. Mäletan küll, et seal oli veel pärast huvitav olukord, kus peale laulmist kogunes puldi ümber palju minuvanuseid lapsi, kes kõik tahtsid autogrammi. Kuna rahvasumm oli nii suur, et ma ei saanud sealt laste vahelt kuidagi minema, siis tuli Hirvo Surva, võttis mu sülle ja viis lava taha ära. Tagantjärele oli see tõesti vägev kogemus. Seda enam, et sain lava jagada eesti tantsumuusika suurkuju Mait Aguga.
Mis on siiani su laulupeo lemmiklugu, mida kaare all laulnud või kuulnud oled?
Kõige rohkem on südamesse pugenud ikka "Ta lendab mesipuu poole". Huvitav on, et see lugu on just viimastel aastatel hakanud rohkem kõnetama, eriti praeguse maailma olukorra taustal. Lapsena ma ehk ei saanud sellest sõnumist nii hästi aru.
Kas on ka midagi, mis on peol olles raske?
Tuleb arvestada kahe aspektiga: ilma ja rahvahulgaga. Tuleb loota, et ilm on mõnusalt neutraalne, siis pole ka peol raske. Lisaks tuleb varuda aega, et suures rahvamassis ei tekiks konfliktseid situatsioone.
Kui suur tantsu- ja rahvamuusikapeol käija sa oled?
Viimasel tantsupeol olin solist koos Lenna Kuurmaa ja paljude teiste muusikutega (Ivo Linna, Curly Strings jt). Pealtvaatajana olen seal käinud noore poisina.
Anna palun üks hea nõuanne esmakordselt laulupeole tulijale.
Tuleb hakata varakult sättima. Laulupeol on palju rahvast ning teistega tuleb arvestada. Kõige olulisem on ikkagi päeva nautida ning võtta kaasa hea tuju, et teistega koos püha üritust nautida.
Kuidas on laulupeod mõjutanud sinu suhet eesti muusikaga?
Ma olen laulupidu alati suure huviga jälginud. See on perekondlikult oluline sündmus, kuna mu ema on muusikapedagoog. Kindlasti on laulupeo mõjutused ka mu enda loomingusse jõudnud: olen kirjutanud sarnase helikeelega laule, kuna olen isamaalisi laule palju lapsepõlves kuulanud. Eriti on puudutanud Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm", Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole" ja Ülo Vinteri "Laul põhjamaast". Lisaks ka laulva revolutsiooni aegsed Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ja Tõnis Mäe "Koit" ja "Palve".
Kas sa oled laulupeol osalenud ainult lauljana või ka pealtvaatajana? Kuidas need kogemused erinevad?
Viimastel aastatel on tihti juhtunud, et mu enda esinemised satuvad laulupeo ajale. Aga kui võimalus avaneb, siis lähen kindlasti peole kohale.
Vaataja ja osaleja kogemused on niivõrd erinevad: olla lauljana kaare all on meeliülendav tunne, sest oled üks paljudest, kes annab panuse suure asja õnnestumiseks. Samas on kuulajana härdam roll, kus elad kaasa, tunned end ehk natuke melanhoolsemalt. Aga seda on mul isiklikult keeruline võrrelda, sest viimati osalesin laulupeol lapsena. Mõlemad on suured mälestused.
Kuidas sa laulupeoks valmistud? Kas peo hommikul on ka mingeid rituaale, mida sa järgid?
Otsest traditsiooni pole olnud, sõltub, kas lähed vaatama või kuulama. Rahvariided on mul küll olemas, aga laulupeol vaatajana pole neid kandnud, sest oma tavariietes on endal mugavam.