Mis instrumenti sa toona orkestri ees mängisid? Kas sa mäletad, kuidas see idee sündis?

Sel aastal toimus toimusid Tartus suured kraavitööd, mille käigus kaevati suur osa linnast üles, et renoveerida veetorustikusüsteemi. Toonasel peaministril, Andrus Ansipil oli sünnipäev ning korraldajad kutsusid meie metsasarveansambli tema sünnipäevapeole esinema. Me otsustasime teha väikese nalja: kuna Eestis ei ole alpisarvi (puust pill, mida mängitakse Alpides) ning nende tellimine välismaalt oli kulukas, siis valmistasime endale sarved kanalisatsioonitorudest. Ristisime selle pilli Tartu kõige kõrgema mäe järgi "Toomemäe toruks". 2005. aastal esinesime nende torudega Tartu puhkpillifestivalil "Mürtsub pill". Sealt tekkis Harri Illakul mõte, et me võiksime mängida laulupeol Kõrvitsa loo avasignaali, heliloojal endal see plaanis polnud.

Mis koosseisuga sa nüüd laulupeole lähed?

Sel laulupeol ma kaare all ise pilli ei mängi, vaid lähen saatjaks kaasa Tähe tänava keelpillorkestrile. Selleks, et rongkäigus oleks huvitavam (sest keelpille väga rongkäigus ei mängita), panime kokku ühe eraldi löökpilliorkestri. Seal rongkäigus mängin ma trummi. Seekord oleme põhjalikumad kui muidu – meil on isegi ühesugused mütsid ja keebid. 

Kuidas sa tunned, kas orkestrid paistavad kooride kõrvalt piisavalt välja?

Orkestrid on tänu üldjuhtide tegevusele olnud alates 2007. aastast igal laulupeol. On olnud püüdlusi ühendada kõik orkestrid, sealhulgas puhkpilli-, keelpilli- ja rahvapilliorkestrid, kuid see on alati keeruline. Kõik käib kokkuvõttes lõõtspilli järgi: lõõtsal on võimalik mängida ainult dieese ning Teppo lõõtsa põhiline helistik on E-duur. See aga on algajatele puhkpilliorkestritele keeruline. Puhkpillidele meeldib enamasti mängida bemolle, see jällegi ei sobi keelpillidele, mis tekitab omakorda probleeme.

Ilu on vaataja silmades ning maitse-eelistused võivad erineda, kuid oluline on mitmekesisus. Tänapäeval ootavad inimesed pidevalt midagi põnevat. Nutiseadmed on muutnud inimesed väga ärevateks, mistõttu peab ka laulupeo kava pakkuma pidevalt huvitavaid elamusi ja vaheldust.

Usun, et orkestrid lisavad laulupeole mitmekesisust ja värvi. Mõni võib sealt leida midagi, mis neile hiljem meeldima hakkab. Ärgem unustagem, et lisaks kõigele muule on pillimängu õppimine üks paremaid viise, kuidas Alzheimerit edasi lükata!

Kas sulle meenub mõni konkreetne lugu või hetk, mis tõestab, kui oluline on laulupeo orkester laulupeo üldise õhkkonna ja kogemuse jaoks? 

Viimasel laulupeol osalesin saatuse tahtel laulupeo saateorkestris. Kooride vahel hakkas rahvas spontaanselt laulma. Kuna minu taga istusid trompetid, siis mul oli hea võimalus üks lugu tellida. Hõikasin siis selja taha trompetile: "Lase üks tüdruk!". Seejärel hakkasid kõik kooris laulma: "Tüdruk, armastan päikest ja tuuli..!". Vot selline tore mälestus. Inimesed ei teagi, kui huvitav on orkestris istuda.

Kuidas sa hindad orkestrite taset läbi laulupidude?

Üldiselt on kaks võimalust, kui üks orkester laulupeole ei saa: kas repertuaar käib üle jõu või oskused pole piisavad. Samas peab repertuaar ikka arendav ka olema, sest õpilased arenevad selle prooviperioodi jooksul väga palju. Usun, et repertuaar on mitmekesine: seal on nii vanu lugusid, uudisloomingut, kui ka lihtsustatud partiisid raskematest lugudest.

Miks sa laulupeole ikka ja jälle tagasi lähed?

Oluline on, et inimesed saaksid laulupeo õhustikus viibida, sest seda ei saa ise omal jõul tekitada. Ega selliseid inimesi vist ei olegi, kes korra on laulupeol käinud ja otsustanud, et enam sinna tagasi ei lähe. Kui mul oleks müts, võtaksin selle korraldajate ees maha, sest nad teevad väga suure töö, et laulupidu teoks saaks.

Mis on siiani su laulupeo lemmiklugu, mida kaare all laulnud või kuulnud oled?

Väga puudutav oli 2009. aasta laulupeo Urmas Sisaski "Ood armastusele". Ning muidugi "Ta lendab mesipuu poole".

Milline on perfektne laulupeo ilm ühe orkestrandi jaoks?

Ilmast oleneb väga palju. Rongkäigule trummiga minnes mõtlen ka, et kuidas need väikesed lapsed trummi vedamisega hakkama saavad. Praeguse kuumaga tuleb kindlasti juua kaasa võtta.

Üldiselt kuumus väga suurt mõju ei avalda, kuna päikese all ollakse ikkagi suhteliselt vähe aega ning orkestrandid mahuvad ka täielikult kaare alla. Rasked võivad olla prooviperioodid. Näiteks kord olid proovis isegi dirigentidel oli talvejoped seljas. Kõige parem on ikka üks mõõdukalt soe suvepäev, kui kaare all on mõnus varjualune.

Kui suur tantsu- ja rahvamuusikapeol käija sa oled?

Tantsupeol ei olegi vist eraldi käinud, sest harilikult on samal ajal laulupeo proovid. Mäletan, et kunagi oli mingi tantsupeo etendus lauluväljakul, seda õnnestus mul näha.

Anna palun üks hea nõuanne esmakordselt laulupeole tulijale.

Jalatsid peavad olema head! Ja vett tuleb kaasa varuda. Laulupeole minnes ei tohi olla eelarvamusi - tuleb olla nagu suur käsn, millega kõike seda sisse imeda.

Kuidas on laulupeod mõjutanud sinu suhet eesti muusikaga?

Ikka positiivselt, eestlased on väga loominguline rahvas. Kui hakata mõtlema, kui paljud on selle peoga seotud, siis hakkad mõistma, et see, mis laulupeole jõuab, on ainult pinnavirvendus. Mina lähen ikka laulupeole, nii kaua, kuni ise jõuan kohale komberdada!

Kas sa oled laulupeol osalenud ainult lauljana/pillimängijana või ka pealtvaatajana? Kuidas need kogemused erinevad?

Ma pole kunagi laulupeol otseselt lauljana osalenud, aga üks kord olin suurel laulupeol ning märkasin kaare ääres üht vana sõpra, kellega jäin juttu rääkima. Üks hetk polnud enam kuhugi minna ja rahvamass kandis mu kaare alla kaasa, õnneks meeskooride hulka. Laulsime hümni ja "Koidu" ära, neid ma oskasin, aga uudisteose laulmise jaoks võttis õnneks üks mees mu ees lauliku lahti. Siis mõtlesin, kui tore on, et ma nooti tunnen. Nii et kui keegi mind seal ka märkas, siis vähemalt suu liikus õigesti!

Pealtvaatajana saab rohkem suurt pilti, aga osalejana saad protsessis sees olla.

Mitmel laulupeol sa käinud oled? Kas siiani on olnud mingit laulupidu, mis sulle kuidagi eriti hinge on pugenud?

Oi, ma pole neid kokku lugenud, neid on ikka üksjagu! 1969. aastal osalesin esimest korda poistekooriga Tartu laulupeol. Harilikult on alati nii, et viimane pidu meeldib kõige rohkem. Kui sellest läheb mõni aeg mööda, siis sulanduvad need üheks laulupeo mulliks. Aga siiani on tõesti üks meeldejäävamaid olnud viimane üldlaulupidu, kus rahvahulk oli nii suur, et lauluväljaku väravad pandi kinni. See oli omaette fenomen. 

​Kuidas sa laulupeoks valmistud? Kas peo hommikul on ka mingeid rituaale, mida sa järgid?

Emotsionaalselt eriti rituaale ei tee, üritan pigem enne seda mõelda enda füüsise hoidmise peale. Katsun end füüsiliselt valmis panna nii rongkäiguks kui pikkadeks päevadeks, et saaksin lastele abiks olla kui vaja. Hommikul tuleb putru süüa, siis kestab lõunani!