Enne oma esimese lavastajatööni jõudmist töötas Alan Parker 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses reklaamiagentuuris. Filmitööstusesse pääses ta tänu David Puttnamile, kes palus Parkeril kirjutada stsenaariumi filmile "Melody" (1971). Pärast seda töötas ta ka mitmete telereklaamide ja lühifilmidega, võites 1976. aastal ka BAFTA telefilmi "The Evacuees" (1975) eest.

Parkeri esimene lavastajatöö oli "Bugsy Malone" (1976), 1920. aastate gängsterifilmide satiir muusikali vormis, vahendas Variety. Film, kus astusid teiste seas üles ka Jodie Foster ja Scott Baio, oli populaarne nii publiku seas kui kogus ka kolm Kuldgloobuse nominatsiooni ning kandideeris Cannes'i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale.

Pärast "Bugsy Malone'i" liikus Alan Parker aga tõsisemate teemade juurde, tuues 1978. aastal vaatajate ette filmi "Midnight Express". Film räägib Ameerika tudengist Billy Hayesist (Brad Davis), kes jääb narkootikumide smuugeldamisega vahele ning ta saadetakse Türgi vanglasse. "Midnight Express" võistles samuti Cannes'i filmifestivalil ning oli nomineeritud kokku kuuele Oscarile, millest võitis kaks: parima stsenaariumi ja parima filmimuusika eest.

1980. aastal liikus Parker taas muusikalide juurde, tuues vaatajate ette filmi "Fame", mis räägib loo New Yorgi kujutavate kunstide kooli õpilastest ja õpetajatest. Film oli nomineeritud kuuele Oscarile, võites neist kaks: parima originaalloo ja filmimuusika eest. Tänaseks on "Fame'i" põhjal valminud ning teatrilavastus, telesari kui ka 2009. aastal uus filmiversioon.

1982. aastal jõudsid publikuni lausa kaks Alan Parkeri lavastatud filmi. Neist esimene, Cannes'i filmifestivalil võistlenud film "Shoot The Moon", kus mängisid Albert Finney ja Diane Keaton, räägib loo ühe perekonna lagunemisest. Tuntum on aga just teine film "Pink Floyd the Wall", milles Parker tõi ekraanile oma nägemuse Pink Floydi samanimelisest kultusalbumist.

Alan Parkeri edu Cannes'i filmifestivalil jätkus, kui ta võitis 1984. aastal valminud filmiga "Birdy", kus mängisid Matthew Modine ja Nicolas Cage, žürii eripreemia. Pärast mõneaastast pausi tegi Parker oma katsetuse õudusfilmide vallas, tuues vaataja ette filmi "Angel Heart" (1987), kus mängisid teiste seas nii Robert De Niro, Micheky Rourke kui ka Lisa Bonet. Aasta hiljem, 1988. aastal ilmus krimilugu "Mississippi Burning" koos Gene Hackmani ja Frances McDormandiga, mis kogus seitse Oscari nominatsiooni ja võitis neist ühe parima operaatoritöö eest.

Pärast 1990. aasta valminud romantilist sõjadraamat "Come See the Paradise", mis kandideeris taas Cannes'is Kuldsele Palmioksale, valmis Alan Parkeri käe all aga muusikaline komöödia "The Commitments", mis kogus ühe Oscari ja ühe Kuldgloobuse nominatsiooni ning millest on tänaseks saanud kultusfilm.

1994. aastal lavastas Alan Parker 20. sajandi alguse primitiivsest meditsiinisüsteemist rääkiva komöödia "The Road to Wellville", mis kriitikutelt eriti kiita ei saanud. Mõni aasta hiljem jõudis ta jällegi muusikalide juurde, tuues vaatajate ette filmiversiooni Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice'i "Evitast" (1996). Film kogus viis Oscari nominatsiooni ja võitis neist ühe parima originaalloo eest.

1999. aastal tegi Alan Parker filmi Pulitzeri preemia võitnud raamatu "Angela's Ashes" põhjal, mis räägib ühe perekonna vaesest elust New Yorgis ja Iirimaal. Film võitis Karlovy Vary filmifestivalil publiku preemia ja oli nomineeritud ühele Oscarile ja ühele Kuldgloobusele.

Parkeri karjääri viimaseks filmiks jäi "The Life of David Gale" (2003), kus peaosas mängis Kevin Spacey. Berliini filmifestivalil Kuldkarule nomineeritud linateos rääkis surmanuhtluse vastasest David Gale'ist, kes satub aga mõrvasüüdistuste tõttu ise vanglasse.