Türgi režissöör Deniz Gamze Ergüven: parem homme saabub sammhaaval ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Deniz Gamze Ergüven (keskel) koos „Mustangi” tüdrukutega.
Deniz Gamze Ergüven (keskel) koos „Mustangi” tüdrukutega. Autor/allikas: TMK

Türgi on tugevalt tagasi päevauudistes ja mitte just kõige meeldivamas valguses. Paindumatu valitsuse poliitika hakkab järjest enam meenutama Putini Venemaad, kus rahvas on vaid suurema riikliku (ja lihtsureliku jaoks ilmselt liiga kaugeleulatuva perspektiiviga) ideaali teenistuses, kõrvale heidetav ja jalge alla tallatav mass. Selles valguses hakkab Deniz Gamze Ergüveni (sünd. 4. VI 1978) mullune esimene täispikk mängufilm "Mustang" järjest enam mõjuma kui väikesekaliibriline kangelastegu.

Ajal, mil saksa naljalauluke „Erdowie, Erdowo, Erdogan” põhjustas Saksa saadiku vaibale kutsumise, ent oli Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoğanile soovitust vastupidise efektiga, vallandades uue satiirilaine, on selge, et Türgi võimude närvi ajamiseks piisaks ka palju vähemast kui see kinematograafiline otserünnak Türgi patriarhaalse ühiskonna pihta. Ergüven ise on nääpsuke, katkendliku, aga kiire jutuga naine, kelle vastustest jääb mulje, et ta aju töötab märksa kiiremini kui keel, millel oli ta mõttelennuga tempos püsimisega selgelt raskusi. Aja märgid on töötanud tema kasuks ja Türgi skandaalide foonil on ka „Mustang” saanud rohkelt tähelepanu — lisaks paljudele Euroopa auhindadele, nende hulgas ka Euroopa kinopidajate ühenduse Label Europa Cinemasi auhind Cannes’ist ja Euroopa filmiakadeemia „Aasta avastuse” tiitel, õnnestus filmil välja murda ka võõrkeelse filmi Oscari viie nominendi hulka. Suurfavoriiti „Sauli poega” (Saul fia, László Nemes, 2015) seljatada küll ei õnnestunud, kuid üldiselt peeti just „Mustangi” teiseks võimalikuks võitjaks.

 

„Mustang” on väga realistlik film… Kuivõrd on sündmused ekraanil päris ja mil määral loomingulised?

Deniz Gamze Ergüven: Esiteks ei sarnane tegelaste reaktsioonid filmis eriti päris eluga. Keegi ei räägi tegelikult päris nii. Aga iga stseeni aluseks on midagi sellist, mis põhineb kas mu isiklikul kogemusel või millelgi, mida ma olen kuulnud kedagi teist läbi elavat. Lood, mille ma olen käsikirja tarbeks üles tähendanud.

Kui kirjeldada seda, kust algab väljamõeldis, siis näiteks avastseenis, kus tüdrukud istuvad meres poiste õlgadel ja mängivad ning neid tullakse noomima, teevad nad filmis sellest kenakese skandaali. See intsident juhtus lapsepõlves ka meiega, aga kui vanemad süüdistasid meid kõlvatustes, olime sellest nii häbistatud, et ei rääkinud juhtumist teineteisega ning ei vaadanud üksteisele pärast silmagi. Valitses ebaõiglase kohtlemise tunne, aga emotsionaalne häbitunne jäi peale ja me ei võtnud ses suhtes midagi ette. Tüdrukud filmis hakkavad aga toole lõhkuma ja karjuma, et need toolid on ebapühad, kuna need on meie tagumikku puudutanud. Panin filmi need sõnad ja selle reaktsiooni, milleks oleksin ise tahtnud võimeline olla.

Kas olete tähele pannud mingisugust paranemist naiste kohtlemisel Türgis?

Türgi on äärmiselt mitmekesine maa, ka progressi poolest. On inimesi, kes elavad väga liberaalset elu, kelle väärtushinnangud on vabamad, ja on ka neid, kes elavad väga konservatiivse koodi järgi. Alati on olnud need, kes otsivad läänelikumat, ja ka need, kes idapoolsemat ideaali. Nüüd võiks nende kahe pooluse omavahelist läbikäimist kirjeldada märksa maskuliinsemana kui enne. Olukord on nüüd palju keerulisem. Probleemid, millega Türgi praegu silmitsi on, küünivad palju kaugemale meeste ja naiste õiguste küsimusest. Seda võib mõista igaüks, kes jälgib päevauudiseid.

Kas te olete ise ka pärit samasugusest väikesest külast nagu tüdrukud filmis?

Üldse mitte. Sündisin Ankaras, aga mu perekond tuleb kõigist neljast ilmakaarest Türgis. Kolisime Prantsusmaale, kui ma olin veel üsna noor, aga elasime ka seal edasi Türgi kommete kohaselt. Mingist ajast peale käisime päris palju Türgi ja Prantsusmaa vahet edasi-tagasi. Veetsime igal suvel aega ühes väikeses Türgi külas, aga ise me sellisest kohast pärit ei olnud.

Te vist elasite mõnda aega ka Ameerikas. Kas Türgist sinna saabudes tabas teid ka mõningane kultuurišokk?

Tegelikult mitte, sest me teame ju kõik, kuidas on Ameerika imago filmikunsti abil üles ehitatud. Filmide kaudu olime juba väikesest peale Ameerika kultuurist läbi imbunud, samuti olin suur Ameerika kirjanduse fänn. Seega oli Ameerika kultuuris midagi mulle väga tuttavlikku. Mul oli ameerika sõpru, aga ka prantsuse-ameerika sõpru, mis aitas kaasa asjadele õige perspektiivi leidmisel. Need kultuurid on suurema osa ajaloost olnud liitlased ja teineteist toetanud, aga on ka olnud väga suured konfliktiteemad, nagu näiteks on prantslaste ja ameeriklaste vabadusekäsitlus täiesti erinev. Prantsusmaal on prantsuse sekulaarsusest lähtudes riigi- ja usuasjad rangelt lahus ja täpselt on sätestatud, mida keegi arvab sellistest asjadest nagu religioon. Ameerikas aga soositakse usulist mitmekesisust ning julgustatakse elama oma etnilise kombestiku ja traditsioonide kohaselt.

„Mustang” oli Oscarile nomineeritud Prantsusmaa kandidaadina. Kas see oleks riigikriitilise filmina võinud esindada ka Türgit?

Türgis on filmi väljatulemisest peale kestnud debatt selle üle, kas „Mustang” on Türgi film. Paljude arvates mitte. Vastasin sellele õlgu kehitades, et minu meelest on Türgi film küll. Filmile nn oma koha otsimisega on tegelnud põhiliselt produtsendid. Kui me „Mustangi” eelmisel aastal Cannes’is välja tõime, oli natuke selline tunne, nagu oleks lapse lasteaeda viinud. Et ta teeb nüüd esimesi iseseisvaid samme ja hakkab vähemalt mingil määral elama edasi päris oma elu. Üks Ameerika kompanii tuli meile kohe ligi ja pakkus oma teeneid Oscari-kampaania läbiviimisel. Ameeriklased tundusid olevat alati asja taga, aga produtsentidega suheldes oli siiski veel ebaselge, kuidas me seda kõike korraldame — Prantsusmaa või Türgi egiidi all.

Kas türklased kohtlesid teie filmi nagu enda oma või kui prantsuse filmi?

Asi algas kummaliselt. Inimeste algne reaktsioon oli väga tugev ja väga polariseeritud, nad kas armastasid või vihkasid „Mustangi”.

Ma usun, et edasi-tagasi reisimise tõttu on mul võimalik kultuure adekvaatselt hinnata. Patriarhaalsus on Türgi ühiskonnas juurdunud väga sügavale. Mina liigun selle sees ja väljas ning seetõttu on mul lihtne seda näha kui lihtsalt üht „raami”. Neil aga, kes on kogu aeg samas keskkonnas, on patriarhaadi mõju raske endale isegi teadvustada. Nii et ühest küljest sai film tunnustatud kriitikutelt ja ajakirjanikelt väga emotsionaalse positiivse vastukaja, teisalt oli aga väga vägivaldseid rünnakuid filmi vastu. Nende läbivaks sõnumiks oli: ta ei ole üks meist. „Ta ei ole türklane”, mis tuli mulle uudisena. Väsisin mingi hetk ära, sest sain sotsiaalmeedias igapäevaseid ähvardusi. Ma olen oma poliitilisi seisukohti äärmiselt avalikult välja öelnud — mida usun, mis on minu arvates valesti või mis hirmutav. Seetõttu pole ma iga päev ehk sama hirmul nagu enamik inimesi tänases Türgis. Usun endiselt vabadusse ilma ühegi kompromissita ja selle eest rünnatakse mind vastu. Ründajateks inimesed, kes annavad vastulöögi kõigile neile, kellel on Türgis täna mingeid oma mõtteid.

Arvan, et te jälgite päevauudiseid: meil pannakse ajakirjanikke vangi. Eile sain kirja Can Dündarilt, kuna räägin temast kogu aeg. Can Dündar töötab ajakirjanikuna väljaandes Cumhuriyet, mis on umbes nagu Türgi New York Times. Ajaleht on Türgis sattunud rünnakulaine alla, seda tsenseeritakse vaikselt argielust välja, seda pole enam ka näiteks Turkish Airlinesi lendudel. Dündar pandi vangi, kuna tõestas, et Türgi valitsus on vedanud salaja relvi üle piiri Süüriasse.1 Temast sai Recep Erdoğani viha ohver. Pühendasin Dündarile Berliinis ka oma LUXi auhinna.2 Can Dündarit kutsuvad Türgis terroristiks kõik need, kes tema ideedega ei nõustu. Tänapäeva Türgis käiakse selle sõnaga ümber väga vabalt ja meelevaldselt.

Nüüd näen, et iga sammuga, millega „Mustang” jõudu juurde kogub, jäävad meie vastased vaiksemaks.

Teie filmis on teemaks ka peresisene seksuaalne ärakasutamine. Kui avalik on see teema Türgi meedias? On see tabu või mitte?

Intsest on igal pool tabu. Seda, millega perekondades tegelikult tegeldakse, ei tea päriselt keegi. Pärast linastusi on minu juurde tulnud inimesed, kes on mulle öelnud väga isiklikke asju, kuna ekraanil nähtu resoneeris nende enda kogemustega. Pean enda kohustuseks filmi tegijana kõigi läbielamisi kuulata, nii et ma panen inimesed endaga alati rääkima ja olen olnud üllatunud, et see on nii laialt levinud.

Türklased, mina kaasa arvatud, on umbusklikud selle suhtes, millist muljet Türgist tahetakse välismaailmale jätta. Meil on minevikust ette näidata üks üsna kohutav juhtum, mis mõjus, nagu keegi oleks Türgi maine autokoormatäie linnusõnnikuga üle kallanud. Ma räägin loomulikult filmist „Kesköine ekspress” (Midnight Express, Alan Parker, 1978). Selle filmi mõju oli kahjulik ja valuline veel mitu aastakümmet hiljem. Kõik türgi mehed seal filmis on karvased, paksud, higised, kiimas vägistajad. Seetõttu ollakse Türgis väga tundlikud selles küsimuses, kuidas nende maad kujutatakse. Inimesed igatsevad taga sellist filmi nagu „Puhkus Roomas” (Roman Holiday, William Wyler, 1953), mis kujutaks Istanbuli postkaardina, tegelastega, kes on kangelaslikud esimesest hetkest lõpuni. „Mustang” läheb selle asemel sügavale inimese sisemuse pimedamatesse soppidesse.

Kas te tunnete, et teie kodumaa on teid reetnud?

Ma ei kasutaks nii suuri sõnu. Minu meelest on debatt jõudnud väga hirmutavasse järku. Kui ma mõtlen praegu riiki valitsevate ja rivaalitsevate jõudude peale, siis tundub XX sajand mulle tagasivaates märksa glamuursem. Oli kaks põhilist konkureerivat ideed, mis vastandusid kogu külma sõja perioodil. Hetkel on mul tunne, et oleme kümmekond sajandit ajas tagasi läinud, kui mitte kakskümmend. Kui keegi kasutab ähvardustes sõnu, et „akadeemikud, ma suplen teie veres”, siis mida selline asi tähendab? Igatahes see töötab, sest ma tunnen kohati suurt hirmu. Mul on laps ja nii edasi. Näiteks eile tuldi mulle intervjuu ajal ütlema, et mulle oli tulnud mingi saadetis. Ajakirjanik manitses mind ettevaatlikkusele. Ta oli teine inimene järjest, kes arvas, et minust võib olla saanud rünnaku sihtmärk. Täna tuli minu nimele suur kast, ilma ühegi märketa. Helistasin politseisse. Olin üsna ärevil, ja selgitasin neile, et äkki ma reageerin üle, aga ma ei taha seda üldse avada. Hirmutamine mõjub mulle. See vägivald, mida me praegu kogeme nii Türgis kui Euroopas, rünnak meie vabadusele, väärtustele, ja terroristide sõnad ja teod on kahtlemata hirmutavad. Türgis on maad võtnud maskuliinne, hull vaidlus. Meil on maailmas kõige rohkem ajakirjanikke vanglas ja Erdoğan rääkis samal ajal kõnes, kui olulised on ajakirjanikud demokraatia jaoks. Ta sõnad on tegudest täiesti erinevad. Ta korrutab ühtesid ja samu sõnu nagu mantrat ja see töötab — inimesed usuvad teda. Olukord on sünge. Ma ei tunne end reedetuna, aga probleem on märksa suurem ja sügavam kui ainult arutelu minu filmi teemadel. Vahel tunnen, et oleme selle maa kaotanud.

Kas te teete oma järgmise filmi Türgis või väljaspool?

Väljaspool (Naerab.)

Mida Oscari nominatsioon teile tähendas?

Väga palju. Kui Cannes oli juba suur tähelepanu, siis Oscarid on ülemaailmne. Mu ema küll näiteks ei teadnud, mis asjad on Kuldgloobused.

Mis tunne oli olla ainus nomineeritud naisrežissöör parima võõrfilmi kategoorias?

See on alati nii olnud ja selles pole midagi uut, et naised on vähemuses. Asi liigub paremuse poole, sest sugude võrdsuse ümber on pidev poleemika ja teema on fookuses. Olin ainus naine nii filmikoolis ja ka hiljem igasugustes töötubades olin alati kas ainus või üks kahest naissoost filmilavastajast. Üks asi, mis on aga väga muutunud mu kümneaastase filmitegemise karjääri jooksul, on see, et siis oli kõvasti raskem pälvida inimeste usaldust. Ma mõistan, et filmitegemise juures on midagi väga ürgselt metsikut — filmimeeskond meenutab veidi väikest armeed ja režissöör on selle väeosa boss. Inimesed ei oska kleidikandjalt oodata külmaverelisust, moraalset kindlust või võimet vajaduse korral võitlusse asuda. Olen seda korduvalt kogenud. Ilmselt mõistavad mind naispiloodid, keda märgates lennukisse astuvad reisijad silmanähtavalt näost ära langevad. Tegelikult satuks ma äkki ka ise paanikasse, sest ma pole naispilooti kunagi näinud. Ka mina olen oma ajastu produkt ja seetõttu nüüd naispilootidele ühe vabanduse võlgu. Nii see lihtsalt on, aga me oleme teel kuhugi paremasse kohta. Asi pole ka üksnes võrdses kohtlemises, et nüüd siin paberil oleme me võrdsed. Filmid, mida me vaatame, muudavad nii meie mõtlemist kui ka maailma meie ümber. Filmid on tõeliselt olulised ja ma usun väga nende mõjujõusse. See, kui filmides pole käsitletud poole inimkonna ehk naiste vaatepunkti, muudab meid sisimas väga palju vaesemaks. Mõnes kultuuris on see probleem aktuaalsem kui mujal. Türgis ja teistes sarnastes kultuurides pole naisel põhimõtteliselt võimalik väljendada oma tundeid selles küsimuses, mis tunne on elada naisena patriarhaalses ühiskonnas. Tõeliselt hirmutav. Me peame olema terasemad ja nutikamad kui mehed.

Kas te pole mõelnud poliitikasse minemise peale? Teil on selleks ju ka perekondlik soodumus.

Mitte päris. Mu isa on diplomaat ja mu vanaisa oli saadik. Teismelisena mõtlesin sellest küll. Gezi pargi mässude ajal kiirustasin Türgisse tagasi, et aidata seal, kus võimalik. Kirjutasime ja mõtlesime sõpradega kogu aeg. Gezi oli hea näide sellest, kuidas tekib üks nn mõttekoda. Noored kogunesid parki ja diskuteerisid erinevatel teemadel. Kõigi vaimne angažeeritus oli märksa sügavam kui tavaliselt. Kõik ühiskondlikud asjad seati kahtluse alla. Vahel tuli mingite sõnade peale kananahk ihule, sest tekkis veidi ka selline tõelise revolutsiooni tunne. Kirjutasime toona kõik üles ja panime sotsiaalmeediasse avalikuks lugemiseks välja. Tundsin, et pean teavitama kõiki oma mitte Türgis viibivaid sõpru toimuvast. Kartsin väga Süüria näidet, kus sõda peeti nn kinniste uste taga ja meil polnud mingit empaatiat sel suunal jagada, sest me ei näinud pilte või visuaalset materjali Süüriast, nagu me nägime Jugoslaaviast või Vietnamist. See tundus suure ohuna ja esmavajalik paistis see, et me suudaksime tekitada kaastunnet ja kaasaelamist meile, Türgi inimestele. Teisalt tundsime, et ajakirjanikud ei tee oma tööd sündmuste kajastamisel ja me peame selle ülesande enda peale võtma. Jätsin sinnapaika kogu oma elu ja keskendusin ainult uudiste jälgimisele ja üritustel osalemisele ning kirjutamisele. Kui ma ühel hetkel tundsin, et sellel kõigel pole mitte mingisugust mõju, paistsin endale täiesti võimetuna. Sellepärast on „Mustang” väga poliitiline, aga samas ka nii pehme, et võib ehk oma leebusega inimesi isegi närvi ajada või mõjuda kohati otsusekindlusetuna.

See on pehmem viis äratada inimestes empaatiat.

Kas Türgi riik on „Mustangi” suhtes avaldanud ka oma ametliku seisukoha?

Ei. Ma arvan, et me pole veel nende radaril.

Mis oli selles kastis, mille peale te politsei kutsusite?

Oeh, mul on selle pärast nii häbi…(Naerab.) Ameerika levitaja oli meile saatnud korvi kingitustega ja kaastundeavaldustega, sest ma kaotasin just oma vanaisa. Väga armas neist.

Kas teie järgmine projekt on üldse Türgiga seotud?

Hakkasime Alice’iga3 töötama ühe uue asja kallal. Ma usun, et filmid on kuskil latentsel kujul olemas ja me korjame nad lihtsalt üles. „Mustangiga” oli täpselt nii — me tegime otsa lahti ja see hakkas lihtsalt jooksma ja jookseb omasoodu edasi. Mulle tundub, et meil hakkab üks uus asi nüüd just-just jooksma. Ja mina püüan sellele järele jõuda.

 

Viited:

1 Pärast kolmekuulist vangistust vabastati Can Dündar 26. veebruaril 2016 ülemkohtu otsusega.

2 Euroopa parlamendi aasta filmi auhind.

3 Prantsuse filmirežissöör Alice Winocour, kes on teinud kaks täispikka filmi ja oli ka „Mustangi” kaasstsenarist.

 

Intervjuu ilmus Teater. Muusika. Kino juuninumbris.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: