Kummituste, vereimejate ja iidsete salarühmituste varjus, millega "Vereimeja" tegelased igal hetkel kokku puutuvad, on Aleksei Tolstoi veidi üle 60-leheküljeline teos tegelikult klassikaline armastuslugu. Raamatu peategelane Runevski armub esimesest silmapilgust ballil kohatud Dašasse, kuid kõik ei lähe mõistagi nii kergesti. Daša õukonnas lokkab armukadedus ja salakavalus, mistõttu üritatakse Runevskit hoopis teise naisega abielluma meelitada. Õnneks (või kellegi jaoks äkki kahjuks?) jääb see liin kiirelt tahaplaanile.

Esile tõuseb hoopis virvarlik õudusunenägu, mille kohta jääb lõpuni selgusetuks, kus jookseb piir reaalse ja kujuteldava vahel. Küll näeb peategelane öösel unesegasena, kuidas seinal olevast maailmast väljub naine ja kutsub endaga abielluma, küll kujutavad tegelased ette, et tulistavad üksteist kummitavas lossis ööbides. Loojutustuse mõttes kuulub "Vereimejas" klassikalise õuduskirjanduse hulka, sarnandes nii Edgar Allan Poe kui ka umbes sada aastat hiljem moodsa fantaasiakirjanduse defineerinud H. P. Lovecraftiga. Samas pole keeruline näha "Vereimejas" kriitikat ka 19. sajandi Vene tühisele õukonnaelule.

Loomingu Raamatukogus on alati ilmunud tipptasemel maailmakirjandust, ent tänavu on valikusse jõudnud ka mitmed eriti ägedad näited žanrikirjandusest. Aasta algul jõudis lugejateni Samantha Schweblini "Nähtamatu niit", kirjeldades poeetiliselt üht kurjakuulutavat postapokalüptilist maailma. Nüüd nägi ilmavalgus pisike Vene õuduskirjanduse pärl "Vereimejas" ning tulemas on Don DeLillo "Kosmopolis". Mida veel tahta?

Elame ikka ilusal ajal, kui selliseid raamatuid on võimalik vaid mõne euro eest osta. Ärge jätke võimalust kasutamata!