Mika Kaurismäki värskes filmis "Meisterkokk Cheng" ei ole koroonaviirust. Tõtt-öelda pole seal üldse suuremaid muresid ega probleeme. Kokk Cheng rändab koos oma pojaga Shanghaist Soome, et leida üles kadunud sõber. Teadmata, kust täpselt oma sõpra otsida, jõuab ta vaiksesse puhvetisse. Otsingud ei vii teda kuskile ning omanik Sirkka pakub talle öömaja. Vastutasuks aitab Cheng Sirkkal hääbuvale söögikohale uuesti eluvaimu sisse puhuda.

Esmakordselt sünopsist lugedes arvasin, et kindlasti peitub seal taga soomlaslik jabur huumor või ootamatu pööre, mida ei taheta reeta. Võin öelda: pea kahe tunni jooksul ei juhtu filmis tõesti mitte midagi. Sama sündmustiku saanuks vabalt suruda ka pooleteist tunni sisse, aga praeguse kestuse juures võtab film seebiooperliku vaikelu tempo, kus kuskile polegi kiiret ja kõik läheb omasoodu.

Cheng hakkab vesise kartulipudru ja vorstikeste asemel kohalikule rahvale (kellest enamiku moodustavad joodikutest vanamehed!) valmistama vürtsikaid suppe ning nuudli- ja kalaroogi. Kaks karikatuurset võmmi tahavad aeg-ajalt Chengi riigist välja saata, aga see laabub ka kuidagi iseenest. Vahel võtab filmi nimikangelane kohalike vanatoidega napsu, korra käib isegi Silkkaga tantsupeol. "Meisterkokk Cheng" on nagu Andrus Kivirähki "Maailma otsas" filmiversioon, ainult vähemate tegelastega ja nalja ei saa ka nii palju.

Miks sellist filmi üldse vaatama peaks? Mõistagi pole tegemist maailmaraputava meistriteosega ning režissööri venna Aki Kaurismäki kaks viimast, samuti pagulastest rääkivat filmi "Le Havre" ja "Teispool lootust" on palju tugevamad tervikud. Sellele vaatama sobib "Meisterkokk Cheng" just praegusse, hirmu ja teadmatust täis aega. Kuidagi rahustav on vaadata seda venivat ja sisutühja kulgemist hea söögi ja soojade inimeste seltsis. Võtaks isegi seal puhvetis ühe kalasupi, lahendaks koos vanameestega ristsõnu ja rüüpaks kõrvale ühe vesise Soome õlle. Elämä on laiffii.