Taani kirjaniku Kaspar Colling Nielseni "Mount Kopenhaagenit" võib küll nimetada romaaniks, aga terviklik n-ö romaanivorm võib vabalt olla ka lihtsalt kirjastuse surve, sest sisuliselt sellel erilist väärust pole. Tegelikult on Nielseni debüütteos ikkagi 17 miniatuurist koosnev kollaaž, mille ühendavaks jooneks on 200 aasta jooksul ehitatud 3500-meetri kõrgune tehismägi. Ei kõla eriti köitvalt? Reaalsuses ajab autor kõike muud kui mäejuttu, kaldudest splatter'ist superkangelasteni ja sealt tagasi imalromantikani mõne leheküljega.

Üks mees laseb endal jalad amputeerida ja muudab end linnuks. Teine proovib hiiglaslikku komposihunnikusse hüpates enesetappu teha, kuid jääb ellu ja areneb inimkujuliseks prügiussikeseks. Keegi muutub magnetiliseks superkangelaseks. On muidugi ka tavalisemaid inimesi, kes muretsevad ülekaalu või armastuse pärast. Iga järgmine killuke Nielseni maailmas on samm tundmatusse, ning seda nii sisulises kui stilistises plaanis. Ilma valehäbita segab ta poeetilist postmodernismi pulp fiction'iga, "Mount Kopenhaagen" on tema armastuskiri kirjandusele, või isegi laiemalt lugude jutustamisele.

Pealtnäha võiks "Mount Kopenhaagenit" pidada düstoopiaks – paljuski mõjubki teos meie aja kibemagusa kõverpeeglina –, kuid Nielsenit eristab paljudest teistest igasugune tõsiseltvõetavuse puudumine. Seda aga mitte halvas mõttes, kaugel sellest. Kuigi tema jutuksed võivad isegi tärgata tõsiselt pinnaselt, siis rida-rea järel saab jaburdamine ja lollitamine üha suuremat hoogu sisse, kuniks kõik lugeja eelarvamused rebitakse vaibana jalge alt ära. Loed ja irvitad, loed ja imestad, loed ja ahhetad. Nielsen provotseerib ja trikitab, aga see on süütu ja lõbus ninanips, mis ei aja pahaseks.

Võrdlus Tove Janssoni "Suveraamatuga" polnud aga niisama öeldud. Veidral kombel mõjub Nielseni "Mount Kopenhaagen" kui "Suveraamatu" vastaspool, tumedam, vägivaldsem ja veidram kaksikvend. Suvise Soome saarekese asemel toimub tegevus fiktiivse Taani mäe nõlvadel, aga samasugust jäägitut elulusti kiirgab igalt leheküljelt.

Seega visake päikese kätte pikali ja nautige. Viimase aja parim suveraamat on ilmunud.