Ilma konkreetse narratiivita "Lõputusest" koosneb kümnetest ja kümnetest pildikestest, minutipikkustest hetkedest, mis on justkui kaamera ees kivistunud. Roy Andersson on elust välja kiskunud näiliselt juhuslikult momendid, mida ta siis staatiliselt jälgib – paljuski sarnaneb selline lähenemine Martti Helde filmile "Risttuules", kuid Anderssoni eesmärk pole niivõrd stiliseeritud tervik kui pigem omalaadne värviliste klaasikildudest koosnev kollaaž.

Need tühised argihetked, millest paljudega oleme ehk isegi kokku puutunud, seob kokku taustal kõlav naishääl, kes oma minimalistlike ja mitmemõtteliste seletustega annab tavalisusele justkui jumaliku puudutuse. Siiski sõltub "Lõputusest" puhul palju ka vaatajast endast – need hetked hakkavad elama läbi vaataja, ekraanil toimuv annab lihtsalt konteksti või mõtteruumi, mis jääb sind saatma veel pikaks ajaks pärast kinosaalist lahkumist.

Eriti lihtsustatult võiks Anderssoni "Lõputusest" kohta öelda, et tegu on tragöödiaga, kuid see on vaid mündi üks külg. Hall ja pilvine maailm, kus need lootusetud inimesed ringi liiguvad, jätab pigem mulje anekdootidest, mille punchline jääb ütlemata. Naljad ilma naljata. Aga kas elu mitte polegi just selline? Me ootame, et tuleb mingi mõte või suurem sõnum, aga enamik päevad elust kulgevad täiesti juhuslikult ja tühiselt. Ärkame, sööme, töötame, sööme, töötame, sööme, magame. Nii lihtsalt on.

Jätke korraks kiire rabelemine kõrvale ja vaadake, kuidas isa seob paduvihmas tütre kingapaelu. Või kuidas hambaarstil on paha tuju. Või kuidas vanaema pildistab oma lapselast. Poeetiline rännak läbi elu kurbnaljaka paratamatuse.