Objektiivselt vaadates pole Quentin Tarantino karjäärist, täpsemalt tema esimesest kaheksast linaloost rääkiv portreefilm "QT: The First Eight" ("QT: Esimesed kaheksa filmi") midagi erilist. Hulk rääkivaid päid, kelle seast imelikult kombel puuduvad mitmed võtmepersoonid, ja küllalt klassikaline, teledokilik formaat. Aga mis siis? Keskmisel kinokülastajal, kellel puudub suurem huvi režisööride fetišeerimise vastu, pole nii või teisiti selle filmiga midagi teha. "QT8: Esimesed kaheksa filmi" on parimas mõttes fännifilm, mis ei ürita Quentin Tarantinot kuidagi ratsionaliseerida, vaid vajutab mahlakate ülistuste ja tabava kiidulauluga gaasi põhja.

Kui aga õige fänn on filmi üles leidnud – nendest ei tule õnneks puudust ka Eestis –, siis ei tohiks kindlasti igav hakata. Režissöör Tara Wood jutustab huvitavatest, seniteadmata faktidest tulvil loo Tarantino tähelennust, luues sinna ümber ka laiema narratiivi Ameerika sõltumatu kino muutumisest 1990. aastatel. Samuti aitavad näitlejate ja produtsentide meenutused luua tervikpildi Tarantinost kui inimesest – intervjuudest jääb temast mulje kui fanaatilisest filmifännist, mida ta ka kahtlemata on, kuid väikesed eraelulised seigad loovad tugevama isikliku kontakti.

Muidugi, 100-minutilise kestuse juures jagub dokki ka ebaolulist, mille võinuks vabalt välja toimetada – sedalaadi fännifilmide puhul on see aga paratamatu, sest suvalise trivia nälg on igaühel erinev. Küll aga tekitas "QT8: Esimesed kaheksa filmi" taas isu alustada Tarantino retrospektiiviga ning vaadata ära kogu tema filmograafia. Ehk siis kaks suvesoovitust ühe korraga: vaadake soojenduseks kinodes ära värske dokk ja siis sinna otsa suvepuhkuse ajal kõik üheksa Tarantino filmi. Pettuma ei pea üheski.